Lars Saabye Christensen. Maskeraad
Vihmane ilm on raamatukoi unistus. Millal veel saaks nii süüdimatult teki all nurru lüüa ja raamatut lugeda? "Maskeraad" on selleks puhuks just nimelt õige tükk, sest nagunii ei saa seda käest panna enne, kui kõik loetud.
Lars Saabye Christensen on "süüdi" selles, et üldse raamatutest kirjutama hakkasin. "Poolvend" mõjus niivõrd võimsalt, et saadud emotsiooni ei olnud võimalik endale hoida. Pikemalt ajaliselt distantsilt vaadatuna tundus kohati, et tegemist oli pigem lugeja emotsionaalse seisundiga, mitte raamatu endaga. "Maskeraad" lükkas selle hüpoteesi ümber: taas sain erakordse lugemiselamuse. See on imetlusväärne, kuidas üks kirjanik suudab lihtsate lausete taha panna nii palju.
Kirjanik jälgib ühe poisi kasvamist perekonnas, mis on täis saladusi. Poiss küll näeb ja kuuleb, kuid enamasti ei mõista ning teeb seetõttu asjadest oma järeldused. Ja need järeldused on enamasti veidi äraspidised. Nii on tal raske mõista, mis on õige ja mis vale ning kes ta selline üldse on. Lugemise ajal tekkis kohati segadus, et tegemist ei olegi poisi, vaid hoopis tüdrukuga. Sellele segadusele panevad pitseri romaani lõpuleheküljed.
Kirjanik keskendub sellele, kuidas paneb inimest käituma häbitunde puudumine. Ega me ju enamasti häbile kui tundele mõelda ei taha, sest see on ebamugav. Küllap on igaühel minevikus mõni niisugune seik, mille meenutamine häbi taas esile tõstab ja palju mugavam on, kui seda ei näpi. Kunagi ammu käisin häbi-koolitusel ja sain teada, et see on tunne, mille vastu ei anna mitte midagi ette võtta. Kui süü puhul piisab andekspalumisest ja -saamisest, siis häbi tuleb lihtsalt välja kannatada ja oodata, millal ta vaibub. See võtab aega, tavaliselt mitte vähe.
Kirjanik läheneb häbile hoopis teisest aspektist: mis siis saab, kui inimene on häbitu. Sel juhul ei kehti tema jaoks mitte ükski ühiskonnas toimiv kõlblusnorm. Ma ei pea silmas ainult seksuaalsust puudutavaid kirjutamata reegleid. Millegipärast seostatakse häbi eelkõige seksuaalsuse ja inimese kehaga, kuid selle haardeulatus on märksa laiem. Seda ulatust on võimalik läbi romaani kogeda.
Igal juhul on taas tegemist meistriteosega, mille lugemine ei tekita häbitunnet sellepärast, et raiskad aega millelegi, millel ei ole erilist väärtust.
Juba teist raamatut järjest juhtuvad mulle näppu lood, kus vanemad oma lapsest ei oska või ei taha hoolida. Mõlemad lood on paigutatud erinevatesse aegadesse ja kohtadele. Ja nüüd siin, 21. sajandi Eestis kurdame me selle üle, et vanemad muudkui töötavad ja lastel puuduvad elementaarsed praktilised ning sotsiaalsed oskused. Jah, muidugi on ebamugav, kui seesugused asjad on saamas normiks ning oma lapsega tegelev täiskasvanu on pigem erand. Viimasel ajal olen sellest lugenud artikleid ja kommentaare küll laagrite kasvatajatelt, õpetajatelt, lapsevanematelt, tööandjatelt. Ilmselt probleem on tõsine ja seda ei saa eitada. Aga sama ilmne on ka, et mingil määral tundub probleem olevat üldinimlik: ikka ja alati on ühiskonnas leidunud inimesi, kes ei hoolitse oma järelkasvu eest. Ainult et enamasti toimivad elementaarsed normid nende puhul ikkagi normaalselt, ühiskond lihtsalt surub need peale. Praegune olukord ilmselt ongi ohtlik sellepärast, et noorte teadvuses toimub mingi massiline murrang tarbijamentaliteedi suunas ja seetõttu ei "loksu" asjad enam ise paika. Mõnes mõttes on "Maskeraad" miniatuurne vihje sellele, mis nii võiks saada. Aga mis seal ikka, juba keiser Nero ajal öeldi, et noored on hukas. Ja ikka ning alati on elatud enda arvates normaalselt. Küllap elatakse ka tulevikus.
Kirjanik jälgib ühe poisi kasvamist perekonnas, mis on täis saladusi. Poiss küll näeb ja kuuleb, kuid enamasti ei mõista ning teeb seetõttu asjadest oma järeldused. Ja need järeldused on enamasti veidi äraspidised. Nii on tal raske mõista, mis on õige ja mis vale ning kes ta selline üldse on. Lugemise ajal tekkis kohati segadus, et tegemist ei olegi poisi, vaid hoopis tüdrukuga. Sellele segadusele panevad pitseri romaani lõpuleheküljed.
Kirjanik keskendub sellele, kuidas paneb inimest käituma häbitunde puudumine. Ega me ju enamasti häbile kui tundele mõelda ei taha, sest see on ebamugav. Küllap on igaühel minevikus mõni niisugune seik, mille meenutamine häbi taas esile tõstab ja palju mugavam on, kui seda ei näpi. Kunagi ammu käisin häbi-koolitusel ja sain teada, et see on tunne, mille vastu ei anna mitte midagi ette võtta. Kui süü puhul piisab andekspalumisest ja -saamisest, siis häbi tuleb lihtsalt välja kannatada ja oodata, millal ta vaibub. See võtab aega, tavaliselt mitte vähe.
Kirjanik läheneb häbile hoopis teisest aspektist: mis siis saab, kui inimene on häbitu. Sel juhul ei kehti tema jaoks mitte ükski ühiskonnas toimiv kõlblusnorm. Ma ei pea silmas ainult seksuaalsust puudutavaid kirjutamata reegleid. Millegipärast seostatakse häbi eelkõige seksuaalsuse ja inimese kehaga, kuid selle haardeulatus on märksa laiem. Seda ulatust on võimalik läbi romaani kogeda.
Igal juhul on taas tegemist meistriteosega, mille lugemine ei tekita häbitunnet sellepärast, et raiskad aega millelegi, millel ei ole erilist väärtust.
Juba teist raamatut järjest juhtuvad mulle näppu lood, kus vanemad oma lapsest ei oska või ei taha hoolida. Mõlemad lood on paigutatud erinevatesse aegadesse ja kohtadele. Ja nüüd siin, 21. sajandi Eestis kurdame me selle üle, et vanemad muudkui töötavad ja lastel puuduvad elementaarsed praktilised ning sotsiaalsed oskused. Jah, muidugi on ebamugav, kui seesugused asjad on saamas normiks ning oma lapsega tegelev täiskasvanu on pigem erand. Viimasel ajal olen sellest lugenud artikleid ja kommentaare küll laagrite kasvatajatelt, õpetajatelt, lapsevanematelt, tööandjatelt. Ilmselt probleem on tõsine ja seda ei saa eitada. Aga sama ilmne on ka, et mingil määral tundub probleem olevat üldinimlik: ikka ja alati on ühiskonnas leidunud inimesi, kes ei hoolitse oma järelkasvu eest. Ainult et enamasti toimivad elementaarsed normid nende puhul ikkagi normaalselt, ühiskond lihtsalt surub need peale. Praegune olukord ilmselt ongi ohtlik sellepärast, et noorte teadvuses toimub mingi massiline murrang tarbijamentaliteedi suunas ja seetõttu ei "loksu" asjad enam ise paika. Mõnes mõttes on "Maskeraad" miniatuurne vihje sellele, mis nii võiks saada. Aga mis seal ikka, juba keiser Nero ajal öeldi, et noored on hukas. Ja ikka ning alati on elatud enda arvates normaalselt. Küllap elatakse ka tulevikus.
Kommentaarid
Postita kommentaar