23 september 2012

Nick Hornby. Elu edetabelid

Väga teistmoodi raamat. Alates sõnastusest kuni süzheeni välja. Viimast nagu peaaegu polegi või kui on, siis õige veidike ja äraspidiselt. See on üheaegselt nukker ja naljakas jutustus keskealise mehe pilgu läbi. Et mida ta siis kirjeldab? Eks ikka oma elu ja mõtteid. Mees on allakäinud muusikapoe omanik ning hindab nii muusikat kui ka elu väga dogmaatilisel viisil: ta paneb kõik edetabelitesse. Igal pool on mõõdupuuks TOP5. Ja samas - kui tal endal palutakse korraga välja öelda lemmiklugude TOP, jääb ta korraga jänni. 
Mees on justkui iseendaga hädas ning ei tea ikka veel, mida ta elult tegelikult tahab. On justkui rahulolematu, aga kui pannakse reaalselt küsimuse ette, mida ta tahab, siis mõistlikku vastust sealt ei tule. Lisaks tabeldamisele on läbi kogu raamatu kirjeldatud ühe suhte arengut: selle tõuse ja mõõnasid. Peamiselt mõõnasid ikka. Ja see on peategelase üks valupunkt. Siis, kui kõik on justkui jälle hästi, siis ei saa ta ikkagi aru, kas ta tahab, et kõik oleks hästi. Mõnes mõttes on sellise äpu mehe kirjeldamisel natuke üle võlli mindud, aga ma usun, et keskealistele meestele seda lugeda oleks äärmiselt tervistav just selleks, et ennast kõrvalt vaatama õppida. Niisugune lähenemisnurk eeldaks naisautorit, aga võta näpust - ei ole. Niisiis äärmiselt kangelaslik eneseiroonia 
Väga huvitav ja äärmiselt hariv on seda raamatut lugeda nii, et võtta youtube kõrvale ja kuulata lugusid, millest jutt käib. Ja neid on siin väga palju. See on hea võimalus ennast popiklassikaga kurssi viia.
Film on ka olemas, väidetavalt hea,  aga ma pole seda näinud. Ei kujuta tegelikult ettegi, kuidas sellise raamatu põhjal filmi saaks teha. Aga filmimeistrid on ju osavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar