Hille Karm. Taevas ja maa

Hille Karm on naine, kes väärib sügavat lugupidamist. See lugu, mis seisab loetud raamatu kaante vahel, ei ole lihtsalt jutustus minevikust. See on jutustus olevikust, sellest, kuidas üks inimene möödunud asju praegu näeb. Kõik tundub kuidagi üdini siiras ja ilustusteta, loopimata kellegi pihta pori.
See on lugu kirikuõpetaja tütrest sügaval nõukogude ajal. Kahe maailmavaate kokkupõrge tuleb kujundlikult esile  kohe raamatu alguses: kaks naist sünnitusmajas. Mõlemal tuhud. Üks karjub häälekalt isakese Stalini poole, teine kutsub vaikselt appi Jumalat. Midagi ilmekamat on raske välja mõelda.
Just kirikuinimeste, eelkõige õpetajate perekondade jutustused nõukogude võimu ajast kipuvad tihtipeale rõhutama tagakiusamisi ja kannatusi, mida nende olukorras olevad inimesed tollal taluma pidid. Tegelikul võtsingi raamatu kätte selle suhtumisega, et küllap sealt midagi seesugust tuleb. Aga ei tulnud. Kuidagi väga aus ja neutraalne tundub see kõik. Mitte kedagi ei süüdistata ega ülistata.
Tegelikult ei olegi vahepeal palju muutunud. Olen ise jälginud kirikuõpetajate laste üleskasvamist taasiseseisvunud Eestis. Ikka tuleb ette, et neid peetakse teistsuguseks. Miski, mis nende perekonnaga kaasas käib, tundub  "peavoolu" inimeste jaoks olevat võõras ja salajane. Mis toimub sellises olukorras inimese hinges, on küllap väga individuaalne. Kindlasti on seda ja on teist.
Kõige rohkem hämmastas mind raamatu lugemisel autori ausus iseenda vastu. Millegipärast näib mulle ikkagi, et enamik inimesi häbeneb või koguni varjab oma aktiivseks komnooreks olemise perioodi. Hille Karm lihtsalt kirjeldab, tehes seda häbenemata. See oli ju üks osa elust. Ja kui inimene tahab iseendaga leppida, siis ei saa eitada minevikus olnut.
Tähelepanu väärib ka autori sügav lugupidamine oma vanemate vastu. See peaks olema igas peres loomulik, kuid paraku vist alati ei ole.  Tihti juhtub nii, et hakkame oma vanemaid tõeliselt hindama alles siis, kui neid enam siin ilmas ei ole...
See on lihtne lugu ELUST. Lihtsad on ka isa sõnad tütre leeripäeval: "Head mõtelda, head kõnelda ja head teha." (lk 237). Küllap me selleks siin maamuna peal olemegi, ükskõik mis usku me siis tunnistame.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja