Tarrvi Laamann. Minu Jamaica. Pole probleemi!

Kodumaa sünnipäev oli sellel aastal eriline. Triikisin hommikul rahvariideid, et pärast kohalikul üritusel veidi tantsu lüüa. Siis tuli Annamiia ja pani mulle mängima Yellowmani loo. Imelik oli: eesti rahvariided, Jamaica muusika ja kodumaa sünnipäev. Justkui tahtnuks keegi öelda: jäägem eestlasteks, aga saagem ka maailmakodanikeks. Igal juhul tundus see lugu tollel hetkel piisavalt hull, et veel mõnda Yellowmani lugu kuulata. Kuulasingi, sest triikimine võttis päris kaua aega. Ikkagi rahvariided ju.

Kogu see lugu hakkas mulle sedavõrd meeldima, et õhtune pingviinide paraad oli veel vähem köitev kui tavaliselt. Tundus, et kogu aeg on meil siin probleemid. Kleite ei viitsinud ka õieti vaadata. Sõin hoopis melonit ja jõin kodukootud õunaveini. Kohe parem sai.

Tegelikult oli selle muusikavaliku taga asjaolu, et Annamiia luges parasjagu "Minu Jamaicat" ja oli jõudnud kohani, kus juttu Yellowmanist. Aga raamatu kohta ütles ta, et loeb üle hulga aja midagi tõeliselt head. Kui tema juba nii ütleb, siis järelikult ongi hea. Tuleb välja, et nagu tütar, nii ema. Hakkasingi lugema. Otsisin internetiavarustest taustaks ikka veel ja veel temaatilist muusikat. Vana kooli lood meeldisid rohkem, kui uuema aja kraam. Eks see ole vast ealine iseärasus. 

Aga raamat on võimas, peaaegu sama hull kui muusika. Ja probleemi pole selles mitte raasugi. Eks see kõik sõltub ju ka kirjutaja suhtumisest. Ja see on just see õige: lasta asjadel lihtsalt minna nii, nagu need lähevad. Niisuguse suhtumisega ei olegi probleemi. Isegi Eestis ei ole, rääkimata siis veel Jamaicast. 

Sellesse väikesesse raamatukesse pandud kultuuriline ekskurss on vägagi rikastav. Aga millegipärast tundub mulle, et kohapeal on kõik veel tuhat korda võimsam, nii et lugedes tuleb kohe tahtmine seal ära käia. Nüüd siis tahangi Jamaicale. Ja Islandile tahan ka.

Lugu, millest minu Jamaica-tahtmine alguse sai, on see:

Sobib ju rahvariietega hästi kokku?