06 juuni 2012

Peter Robinson. Pühendunud mees

See on niisugune raamat, mis tuleb korraga alla neelata. Ega ta pikalt meelde jää, aga krimkade võlu ongi pigem lugemise hetkes. Üleüldse, eelistan inglise krimkasid ameerika omadele, sest nende tegevus põhineb inimeste vestlustel, miimikal, reaktsioonidel. Ja nii on uurija meetodiks rääkida oletatavate asjaosalistega, selekteerida välja oluline informatsioon ning kild killu haaval mosaiik kokku laduda. Ameerika krimkad seevastu põhinevad rohkem tänapäeva teaduse tippsaavutustel, jälgede kogumisel ja analüüsidel. Eks filmid ole ka umbes sama skeemi järgi tehtud.
Ilmselt on seda tüüpi raamat suurele osale lugejatest igavavõitu, sest vägivalda, tapmist ja tagaajamist on vähe, peaaegu üldse mitte. Ainult üks laip raamatu alguses ja sellest kõik hargnema hakkabki. Ning seejärel lõputud vestlused, vestlused, vestlused... kui neid viitsid jälgida, on huvitav küll.
Mulle meeldib selle raamatu kaanekujundus. See meenutab minu kuue aasta tagust hipi-stiilis Šotimaa-reisi. See tähendab, et lendasin üksinda kohale, seljakott seljas, ilma mingi kindla plaanita ja vaatasin mis saab. Sai küll :). Seal olid ka lõputud karjamaad sadade lammastega. Lisaks veel vabalt ringi kalpsavad küülikud ja auto eest lendu tõusvad faasanid. Selle raamatu tegevus toimub küll Põhja-Inglismaal, aga eks mingi sarnasus ikka ole. Et mis siis toimub? Laip on. Peategelasest uurija on. Kahtlusalused on. Üllatus raamatu lõpus on ka. Nii, nagu ikka ühe korraliku kriminaalromaani puhul. Hea lektüür suve alguseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar