Peter Robinson. Pühendunud mees

See on niisugune raamat, mis tuleb korraga alla neelata. Ega ta pikalt meelde jää, aga krimkade võlu ongi pigem lugemise hetkes. Üleüldse, eelistan inglise krimkasid ameerika omadele, sest nende tegevus põhineb inimeste vestlustel, miimikal, reaktsioonidel. Ja nii on uurija meetodiks rääkida oletatavate asjaosalistega, selekteerida välja oluline informatsioon ning kild killu haaval mosaiik kokku laduda. Ameerika krimkad seevastu põhinevad rohkem tänapäeva teaduse tippsaavutustel, jälgede kogumisel ja analüüsidel. Eks filmid ole ka umbes sama skeemi järgi tehtud.
Ilmselt on seda tüüpi raamat suurele osale lugejatest igavavõitu, sest vägivalda, tapmist ja tagaajamist on vähe, peaaegu üldse mitte. Ainult üks laip raamatu alguses ja sellest kõik hargnema hakkabki. Ning seejärel lõputud vestlused, vestlused, vestlused... kui neid viitsid jälgida, on huvitav küll.
Mulle meeldib selle raamatu kaanekujundus. See meenutab minu kuue aasta tagust hipi-stiilis Šotimaa-reisi. See tähendab, et lendasin üksinda kohale, seljakott seljas, ilma mingi kindla plaanita ja vaatasin mis saab. Sai küll :). Seal olid ka lõputud karjamaad sadade lammastega. Lisaks veel vabalt ringi kalpsavad küülikud ja auto eest lendu tõusvad faasanid. Selle raamatu tegevus toimub küll Põhja-Inglismaal, aga eks mingi sarnasus ikka ole. Et mis siis toimub? Laip on. Peategelasest uurija on. Kahtlusalused on. Üllatus raamatu lõpus on ka. Nii, nagu ikka ühe korraliku kriminaalromaani puhul. Hea lektüür suve alguseks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave