Tõnu Õnnepalu. Mandala

Eks see aastavahetuse kokkuvõtete asi ole rohkem kokkuleppe küsimus. Aga üldise vooluga kaasa minnes olgu siin ära toodud kolm põrutavat sündmust. Tähtsaid sündmusi on olnud ju teisigi, aga jäägu need sinnapaika. Omamoodi tähtsaks võib lugeda iga naeratust, mida oled kohanud. Aga siin siis minu valik:

1) suri Kõta (vaata esimest pilti paremal);
2) Lulu lapsendas mu ära (vaata viimast pilti paremal). Ja mitte ainult - ta võidab armutult kõikide südamed, see varjupaigakass;
3) ilmus Tõnu Õnnepalu "Mandala" (vaata pilti selle postituse juures).

Kõik kolm on seotud kassidega ja kaks viimast on üdini rõõmsad, seevastu esimene vähemalt sama kurb kui kaks ülejäänut kokku. Aga neid ühendab kaks märksõna: kassid ja ausus.

Selle raamatu ümber on olnud nii palju kollakat kära, et alustasin mõnevõrra ettevaatlikult. Ei saa ju olla nii, et meedia möllab mingi asjaliku asja ümber. Aga kollast ei ole selles raamatus midagi. Olgu peale - kaas on. Aga sisu küll mitte. See on üdini aus ja lihtne raamat. Sama aus kui kassid, selle raamatu peategelased. Nojah... kassid küll väga lihtsad tegelased ei ole, aga see-eest põnevad, kui neid vaadata oskad. Mõistmine on juba kõrgem pilotaaž.

Oma mullis istudes on väga värskendav lugeda, missugune näeb maailm välja Kasside ja Kirjaniku pilgu läbi. See lõhub su mulli ruttu ja põhjalikult ära ning muudab maailma kohe palju avaramaks... kuni sa jälle uue mulli kasvatad. Nii ju ikka juhtub.

Nagu viimase aja kirjandusele üldiselt omane, lõhub autor oma kirjutisega tänapäeva linnastunud pragmaatilist maailmapilti. Linn paistab huvitav sellele, kes on seal sees. Ta usub, et selles on iga päev midagi uut. Tegelikult aga ei ole seal uut midagi, kõik kordub ja see, mis tuleb, on kunagi juba olnud. Seega on uudsus  pelgalt inimeste ettekujutuse vili. Jah, linnainimesele tundub, et maal on kogu aeg üks ja seesama. Aga ei ole ju! Millal on enne nähtud, et tomatid igal aastal samamoodi kasvavad? Ikka teevad nad mingi üllatuse. Rääkimata sellest, et pähkelkõrvits muteerub millekski, mida varem pole nähtud. Või see, et lumehang ukse ees on igal hommikul erineva kujuga. Ja kunagi ei tea, millal elekter võib ära minna. Ikkagi uus.

Mind üllatab, et see raamat on müügiedetabelite tipus. Omamoodi näitab see, kuivõrd väsinud on inimesed igapäevasest meeletust tühjajooksmisest. Jooksmisest millegi järele, mis tegelikult ei ole üldse väärtuslik. Võib-olla ei ole seda kogunisti olemas, aga massipsühhoosis ei oska me ilma seda kujulemata elada. Aga sellelt rongilt maha ka ei saa hüpata. Nii tulebki see raamat kätte võtta ja vähemalt mõttes seda teha. Kassid on siin suureks abiks.