19 detsember 2012

Sofka Zinovieff. Maja Paradiisi tänaval

Pealkiri võib mõnikord olla petlik. Kui raamatut ennast ega selle tutvustust ei näeks, võiks arvata, et tegemist on roosamannalise naistekaga, kus kohustusliku elemendina on mängus üks beebi. Tegelikult on see raamat niisugusest žanrist väga kaugel. Tegemist on omamoodi Kreeka lähiajaloo õpikuga.
Eestlastena oleme harjunud rõhutama, et meie minevik rahvana on olnud väga raske. Mõned poevad selle taha, et kaasaja ühiskonna pahesid põhjendada. Kui aga laiemalt vaadata, siis pole me selles asjas midagi nii erilised. Küll ja küll on rahvaid, kes on pidanud kannatama. Loomulikult ei saa võrrelda erinevate rahvaste kannatusi, see viiks demonstratiivse ohvrirollini, mis oleks üdini võlts. Sellepärast hoidun edaspidi võrdlustest. Aga see raamat räägib kreeka rahva kannatustest alates Türgi Impeeriumist vabanemisest kuni tänapäevani ja teeb seda läbi ühe perekonna loo.
Meie koolide ajalookursus ei võimalda kreeklaste ajaloost suurt aimu saada. Viimane sündmus, mida seal õpitakse, on Itaalia ja Saksa vägede tegevus Teise maailmasõja ajal. Hilisemast ajaloost ei saa enamik inimesi, kes just erilised ajaloohuvilised ei ole, suurt aimu. Mitte sõnagi diktatuurist ja kodusõjast. Ja ometi on need seal toimunud. Samamoodi räägitakse viimaste aastate majanduslangusest ja üliõpilasrahutustest meedias, kuid nende sündmuste taustast ei anta suurt aimu. Seetõttu on tülgastav kuulda arvamusi, et kreeklased ise on süüdi selles, mis seal toimub. Me ei saa ühte patta panna rahvust ja riiki. Kui riigivalitsejad teevad lollusi, siis rahvas kannatab. Ja kui tegemist on piiratud või koguni näilise demokraatiaga, siis ei ole rahvas toimuva süüdlane, vaid hoopis ohver. Selles mõttes kummutas loetud raamat täielikult minu senise, üldisele arvamusele toetuva suhtumise, justkui kreeklased oleksid ise rumalad. Lisaks avaneb uus tahk rahvusvahelises poliitikas. Seni on Churchilli kuju näidatud peamiselt positiivses valguses, kuid see, mida tegid inglased pärast Teist maailmasõda kreekas, ei ole kaugeltki positiivne.
See on raamat, millesse on põimitud päris suur annus poliitilist mõtlemist. Samas on see lugu inimestest, ühest perekonnast, kusjuures erinevate põlvkondade probleemid on üllatavalt sarnased. Nii, nagu on sama ka vanaema ja lapselapse nimi. Ja jälle esitan küsimuse, missugusest otsast oleks mõistlik selle lugemist alustada. Ilmselt ikkagi lõpust, kus on kahele leheküljele ära mahutatud Kreeka lähiajaloo lühikursus. Igatahes väga hariv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar