F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu. 

Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada.

Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümnendate elustiil koos autode, pidude ja samas esimese ilmasõja järellainetusega on ju täiesti olemas. Ja kui mõelda veidi pikemalt ette ning pidada silmas järgnenud majanduskrahhi (nii palju, kui ma aru saan, oli see viimane majanduskriis kahekümnendate lõpu omaga võrreldes lapsemäng), siis eks see näiliselt muretu elu oligi pikemas perspektiivis vaadatuna tühine. 

Gatsby tegelaskuju on värvikas ja peabki olema: mees, kellel on tundmatutest kanalitest hangitud hiigelvarandus, minevik, millest mitte keegi midagi aimata ei mõista, kes korraldab pidusid, kuid ise seda justkui ei naudi ja kes elab nagu erak suures lossis. Ja seda kõike ammuse suure armastuse nimel. Selle armastuse nimel, mida ta loodab suure varandusega endale osta. Kuid niisugune suhtumine viib traagiliste tagajärgedeni. Ja siis, kui käes on matus, on kõik need sajad "sõbrad", kes regulaarselt Gatsby pidudel käisid, kusagile kadunud. Ja nii ongi. 

Niisiis - kas armastus või raha? Või raha-armastus? Aga kindlasti mitte rahaga ostetud armastus.