Pasa ja Atpo. Kõik on täiesti perses

Juhtus nii, et Annamiia tahtis seda raamatut lugeda. Võtsin selle siis raamatukogust. Kui kaant nägin, hakkas natuke piinlik. Liiatigi ei olnud mul kotti kaasas, nii et pidin kõndima ringi,  raamat kõigile vaatamiseks peos.

Edasi tuli istuda koosolekul. Tagumises pingis. Tõsistel tööinimestel juhtub ikka, et tuleb istuda. Ja hea on, kui tagumises pingis. Pinginaaber võttis mu laualt raamatu, hakkas lugema ja muudkui itsitas tasakesi. Mul hakkas ka huvitav, kuigi alguses arvasin, et minusugune sügavas keskeas pealtnäha mõistlik inimene (loodetavasti ikka mõistlik...) seda raamatut küll ei loe. Pärast lugesime kahekesi tagumises pingis ja itsitasime koos. Tore koosolek oli, aga ma päris täpselt ei tea, millest seal räägiti. Hiljem, kui see läbi, tuli keegi kolmas ja hakkas lugema. Itsitas ka ja kadus raamatuga kusagile ära. Nägin kurja vaeva, et seda üldse tagasi saada.

Kui juba varastamiseks läks, siis otsutasin päev hiljem sama joont jätkata. Võtsin Annamiia laualt salaja selle raamatu, läksin aeda peesitama ja lugesin selle kaanest kaaneni läbi. Nalja sai kõvasti. Ja kõht kõrbes ära.

See on üdini aus raamat sellest, kuidas paljud asjad lihtsalt vihale ajavad. Mõned stiilinäited:

Tropid liftis. Kõik vahivad seinu ja higistavad, sest on nii piinlik. Kõige rohkem käib pinda see, et oled ise samasugune.

Suguvõsa kokktulek.  Üsna keeruline on võtta seda rahulikult, kui onu Einar peab juba kolmandat tundi piinlikult nõmedat kõnet ja tädi Senta meenutab ainsat lugu, mida ta veel mäletab, või siis hakatakse pärast esimesi tervitusnapse nugadega vanu arveid klaarima.

Igasugused püsikliendi-, soodus- ja boonuskaardid. "Selle kupongiga saab päevaprae 20 senti odavamalt, aga pakkumine kehtib ainult paariskuupäevadel kolmapäeviti kell 08.00-09.30"

Ja nii edasi. Või tegelikult veel hullemini, sest roppe sõnu sisaldavaid tsitaate ma siia ei kirjutanud. Ja neid kolme, milles selliseid sõnu ei oleks, oli kaunis raske leida.