09 september 2013

Erik Axl Sund. Varesetüdruk

Olen põnevusromaanide laviini alla jäämas. See siin on siis juba kolmas. Hirmus tahtmine oleks hakata tegema võrdlevat analüüsi, tuua välja sarnasused ja erinevused, head ja vead, aga jäägu see sinnapaika. Hinnangute andmine jäägu nende pärusmaaks, kes sellest tegevusest rõõmu tunnevad. Mina lähtun jätkuvalt printsiibist "on nagu on ja tuleb mis tuleb". Ka raamatute puhul. Nad kõnnivad mulle ise kätte ilma, et ma ise midagi tegema peaks. Nii ka see tükk siin.
Sõna "triloogia" esikaanel muudab ettevaatlikuks. Tahaks mõelda, et taas on tegemist autoriga, kes menuromaane tootes rikkaks ja kuulsaks üritab saada. Tegelikult, nagu ma aru saan, on tegemist kogunisti kahe autoriga. Ja siis seostub see kõik veel lohetätoveeringuga. Mitte et sellel midagi viga oleks, väga vahva oli seda lugeda, aga kaks sarnast triloogiat oleks liiast. Taas selgub, et hirm ja eelarvamused on rumalad asjad. 
See siin on väga teistmoodi põnevusromaan. Kuidagi hea ja lahe on lugeda, pole seda painavat pinget, mis näiteks Nesbo raamatuid iseloomustab. Ja märkamatult tuleb tagakaas vastu. Kõiksugused õõvastavad teod, mis päevavalgele tulevad, on kirjeldatud selliselt, et nad ei hakka painama. 
Tegemist ei ole kriminaalromaaniga klassikalises mõttes. Sellesse on pandud tavalisest märksa suurem annus psühholoogiat. Kui tavapärases maailmas tundub, et piirid õige ja vale vahel on enam-vähem paigas, siis nende pehmete kaante vahele loodud pisikeses ruumis kehtivad hoopis teised reeglid. Mitte miski ei ole selge ja paigas. See just teebki asja huvitavaks. Ja lõpplahendus on üllatav. Selle peale ikka annab tulla. Seejuures - mitte miski ei lahene. Lugejale antakse lihtsalt aimdus, mis toimub ja seega säilib ootus, et mis nüüd edasi saab. Järgmise romaani tarvis jäävad otsad lahti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar