18 aprill 2013

Loone Ots. Mustamäe valss

Mälestustega on nii, et erinevate inimeste pilgu läbi võivad need paista väga erinevad. Mõnikord on päris hea lugeda kellegi teise nägemust ajastust, millest ise oled välja kasvanud.
Mulle ei ole kunagi meeldinud linnas elada. Lugesin kokku, et oma elu jooksul olen elanud Tallinnas ühe ja Tartus kolm aastat. Talinn oli elamiseks täiesti kõlbmatu, nii et pärast seda õnnetut aastat pagesin sealt ega ole kunagi tagasi igatsenud. Üleüldse on inimestega nii, et üks osa meist vajab pidevat seltskonda, seda, et kogu aeg midagi toimuks. Mina vajan palju ruumi. Sõna "palju" tähendab siin vahemaad, mis on mõõdetav sadades meetrites. Nii ongi, et autori kirjeldatud keskkond mõjub mulle vaenulikult ja võõralt. Ka ilma ajastule omase nõukoguliku jaburuseta. Just viimane on see, mis tõmbab lugedes tähelepanu. Kogu nõukoguliku ühiskonna olmetingimuste ja koolikeskkonna kirjeldus on niivõrd värvikas, et paneb mõtlema, kas olukord oli tõesti nii hull. Mitte et ma kirjeldatud perioodi niiväga taga igatseksin. Lihtsalt mulle näib, et maatingimustes ei torganud ideologiseeritud maailm nii teravalt silma. Aga võib-olla on asi selles, et mul oli lihtsalt õnnelik lapsepõlv ja selleks, et niisugusele äratundmisele jõuda, oligi vaja lugeda just seda raamatut.
See siin on inimsaatuste, eelkõige naiste elude, rägastik. Kirjeldus sellest, kuidas üksik naine (pean silmas autori ema) pidi nõukogude viljastavates tingimustes toime tulema. Ja tulid ju kõik, aga missuguse hinnaga? Kui praegustes tingimustes sõltub inimese läbilöögivõime suures osas temast endast, siis tollal mängis määravat rolli esivanemate positsioon. Nii võiski tubli inimene ennast leida olukorras, et teda ei olnud kellelegi vaja, lihtsalt sellepärast, et vanemad või vanavanemad olid kunagi rahvavaenlasteks kuulutatud. Ja ega muud üle jäänudki kui sellega leppida ning elada oludes, mis parasjagu ette antud. Üsna piiratud ja kurnav oli see igal juhul.
Raamatus kasutatud illustratsioonid on tõeliselt hästi valitud ning väärt seda, et neisse süveneda. Näiteks avastasin, et tollastel keskkooliõpilastel oli tunduvalt vähem tunde kui praegustel. Kujutage ette milline õnn: neljapäeval ainult kolm tundi! 
Mõnikord tahaks autoriga vaielda, aga see ei vähenda raamatu väärtust. Kes ütles, et kõik inimesed peaksid kõiges ühel nõul olema? Igal juhul paneb see ladusas keeles kirjutatud lugu mõtlema niisuguste asjade üle, mille peale ehk ise ei oleks tulnudki.
Miks siis ikkagi "Mustamäe valss"? Nõukogude mikrorajooni kujunemine, selle infrastruktuur ja elanikkonna koosseis on siin täiesti ammendavalt välja toodud. Aga see ei too mingit õnne. Tähtis on hoopiski see, et nooruses "tantsitud" valls andis alust lootusele, et midagi on siiski veel...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar