28 aprill 2013

Jean-Christophe Grangé. Must joon

Läksin raamatukogusse. Tahtsin midagi kerget ja põnevat, kuid otsustasin vältida raamatuid, mille pealkirjas on sõna "surm". Neid on uskumatult palju, nii et andis seda ühte ja õiget otsida. Paraku vaatasin raamatut valides vaid selle selga, nii et võika ja üllatavalt loomutruu verenire esikaanel avastasin alles kodus. Otsustasin siiski lugeda. Polnud vigagi.
Tegemist on üsna tavapärase põnevusromaaniga. Midagi kiita ega laita justkui polegi. Sündmusi on vähe, põhirõhk on mõrvari psühholoogilisel analüüsil. Selles osas paistab küll silma üsnagi äärmuslik lähenemine. Igav see igatahes ei ole.
Raamatu ülesehitus on ka tavapärasest veidi erinev. See on raamat, mis räägib raamatu loomisest. Ja raamatu autor samastub mõrvariga, kellest tema raamat räägib. Ma mõtlen - see raamat, mida raamatu sees luuakse. Niisiis tahaks küsida, kas "Musta joone" autor ka oma mõrvariga samastus ning mis sellest kõigest sai.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar