07 veebruar 2014

Mart Kadastik. Suvi sulab talvel

Tänase päeva algus on paljutõotav. Viki ajas mu varavalges üles, sest eile sõi ta erakordselt palju ning seetõttu oli tal tungiv vajadus välja minna. Jooksma, haukuma ja muud asja tegema. Mõtlesin siis, et mis siin ikka enam magada, hakkasin hoopis lugema. Päev algab alati hästi, kui on mahti kohe pärast ärkamist korraks raamat kätte võtta. Korraks see muidugi täna ei olnud, mitu tundi sai kohe loetud, sest raske oli seda lugu käes ära panna.
Selle romaaniga on imelikud lood. Küllap on see subjektiivne, aga alguses tundus, et võrreldes esimese romaaniga midagi uut ei tule. Ikka vananevate meeste seksuaalsus, seda kohati väga groteskses võtmes. Aga siis äkki pöördus kõik tagurpidi. Ma ei saagi aru, millisel hetkel see juhtus, aga äkki tundus kogu lugu hoopis teine: noorte naiste vaatepunktist nähtuna. Ilmselgelt andis Elena jõuline kohalolek romaanile teistsuguse nüansi. Omaette peatükk on Elena kirjutatud raamat. See on üdini aus. Jääb üle küsida, kuidas suudab meessoost autor sellise teksti kirjutada. 
Aga ikkagi jäi püsima kurb alatoon. Justkui elu olekski niisugune mannetu. Ja ikka sellepärast, et inimesed ei suuda rääkida sellest, mis tegelikult toimub. Ja mitte ainult mehed, naised ikka ka. Justkui nad kardaksid midagi. Iseennast võib-olla. 
Suhetepuntrad on selles romaanis veel rohkem üle forsseeritud. Need on muutunud halenaljakaks, aga samas väga teravmeelseks. Mitte väikest rolli ei mängi siin Kadastiku väljendid. Need on võrreldamatud. Niisugust eneseirooniat meeste seksuaalsuse suhtes annab ikka tõesti otsida. Kohati tundub tekst suisa rõve, kuid siis muudab mõni tabav väljend loo jälle vahvaks.
Romaani ülesehitus väärib tähelepanu. See on justkui madu, kellel on suus iseenda saba. Lõputa lugu meestest ja naistest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar