20 veebruar 2014

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

Peategelased on mesilased. Need on olendid, kellelt targad inimesed elamise kunsti õpivad. Aga tõesti - ainult targad inimesed. Ja see vajab väga palju tundlikkust ning tähelepanu. Igaüks sellega hakkama ei saa, aga 14-aastane mina-tegelane Lily saab küll.
Lily on varajases lapsepõlves segastel asjaoludel oma emast ilma jäänud. Tema kinnisideeks saab välja uurida kõik, mida temast on võimalik teada. Ta isa on pesuehtne tõbras, aga ta ise ei saa sellest aru. Nii laseb Lily kodust jalga ja jõuab oma otsingutel ühte kummalisse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde ja mesilased. Nimetatud õdedest kõige värvikam on August. Võiks ju nime järgi arvata, et ta on mees, aga ei ole. August on väga elutark naine, kes ei tee kärbselegi liiga. Mesilastest rääkimata. Ja Lily õpib samuti mesilasi armastama...
See on äärmiselt südamlik, samas mitte sugugi magus lugu inimlikkusest, mis on osavalt seotud mesilaste maailmas kehtivate reeglitega. Tuleb välja, et inimeste ja mesilaste elu on üsna sarnane. Aga näib, et mesilaste juures ei ole valskust, tigedust, kurjust ja rumalust. Kõik rollid on paigas ja süsteem toimib nagu kellavärk, kui just inimesed seda millegagi tasakaalust välja ei löö.
Et sündmustik areneb eelmise sajandi kuuekümnendate Ameerikas, siis ei saa üle ega ümber erinevatest nahavärvidest. Kõik piirid on paigas ja neid, kes seda ületada söandavad, ootab ees üldsuse põlgus, mõnikord ka vägivald. Selles kontekstis toob kirjanik sisse Musta Madonna kuju.
Niisiis on tegemist väga mitmekihilise romaaniga, mida tasuks ehk teatud aja pärast uuesti üle lugeda. Mina seda raamatut käest ära panna ei saanud enne, kui lõpp oli loetud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar