05 veebruar 2014

Hedvig Hanson. Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928-1973)

Lugemisega on viimasel ajal kehvasti. Kuidagi ei saa aega maha võetud, et natukenegi süveneda. Lugemata-olek tekitab tunde, nagu oleksin söömata, joomata ja magamata. Raamat on toit ja mitte miski seda ei asenda.
Mõnikord on vahelduseks tore lugeda raamatut päris inimesest. Elu pakub nii palju, lood on meie ümber, neid ei ole vajagi välja mõelda. Hedvig Hanson on välja kaevanud loo, mis igaühte sügavalt puudutab. Ellen Kaarmast ei teadnud ma enne selle raamatu avamist mitte midagi peale kusagilt kuuldud nime. Ja siis tuleb naine, kes jutustab loo, mis on täis sügavat lugupidamist oma vanaema vastu. Tegelikult ei jutustagi, ta laseb lool endal ennast jutustada. Paneb selle kaante vahele. Ja kaaned on imeilusad. Juba raamatu välimus ise tekitab austuse selle sisu vastu. 
Imetlusväärne on see tagasihoidlikkus, millega autor loo päevavalgele toob. Selles ei ole raasugi tema enda edevust. Ei peagi olema, sest siis ei oleks raamat enam see. See on lugu traagilisest saatusest, suurest andest, mis piisavalt tunnustust ei leidnud. Lihtsalt aeg ja koht olid valed. Ja sinna ei saa mitte midagi parata. Ilus, õrn, andekas naine totalitaarse režiimi hammasrataste vahel. Särav, aga ikkagi üksi.
Teismelise Ellen Kaarma päevik on nii värske. Selles on tohutut elujanu, vaimustust, õhinat. Kõik on veel ees. Ja selle kõrval kiri doktor Grossile raamatu lõpus. Mida teevad need nelikümmend viis aastat inimesega, et ta niimoodi väsib ja murdub? Kas ta põles nii heleda leegiga, et sai lihtsalt kiiresti otsa? Tasub järele mõelda. Ma ei usu, et see on ainult totalitaarse ühiskonna tunnusjoon. Rahamaailmas lähevad inimesed samamoodi katki ja väsivad ära.
Igal juhul on päevavalgele toodud üks maha vaikitud peatükk Eesti kultuuriloost. Väga suur ja tähtis peatükk.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar