25 veebruar 2014

Tomas Bannerhed. Kaarnad

Tomas Bannerhed on selle romaani eest auhindu noppinud - järelikult on tegemist looga, mis on lugemist väärt. Raamatute puhul on see tore lugu, et iga kord avaneb lugeja ees täiesti uus maailm. "Kaarnate" oma on põhjamaine ja raskemeelne.
Peategelane Klas on 12-aastane poiss. Ta on andekas, kuid omaealiste hulgas pigem erak. Eelkõige huvitab teda loodus, eriti linnud. Tema teadmised selles vallas on silmapaistvad, lisaks oskab ta tähele panna muutusi linnuriigis ning märgata looduses erinevaid liike. Tema isal on mitmendat põlve talu Smalandis, raske tööga teenitud ja üleval peetud. Kogu perekonna energia kulub eelnevate põlvkondade pärandi hoidmisele ilma, et nad ise mõtleks, milleks see kõik. Asjad peavad olema nii, nagu vanasti. Seda koormat kandes unustatakse iseenda vajadused. Töö on lihtsalt töö enda pärast. 
Loo keskne tegelane on isa, kes kõike juhib. Olemise talumatu raskus rusub teda üha enam ja enam - kuni ta seda kõike enam lihtsalt ei talu. Ja kogu pere peab koos temaga kannatama. Keegi ei püstita isegi mitte küsimust, kas nad seda tahavad. Lihtsalt peab.
Ja sellele kõigele vastandub linnuriik. Näib, et ainsad õnnelikud olevused selles raamatumaailmas ongi linnud. Klas tahaks oma kodu ja perega seotud maailmast välja saada, võtta tiivad ja lennata linnuna ära. Aga teisalt hoiab teda kinni kohusetunne oma isa ees. See on omamoodi armastus, mis ei ole mugav, hea ja turvaline, vaid raske. Liiga raske, et kanda seda üksi. Aga peab ju.
Kuidagi tuttav on see raamatut läbiv "peab". Küllap oli see eelmise sajandi seitsmekümnendatele omane, sõltumata asukohast. Ka siin oli see "peab" täiesti olemas. On vist praegugi, sest inimesed on needsamad. Tasub küsida, kas töö iseenesest on väärtus ja eesmärk. Ja kas inimene peab valitsema tööd või töö inimest. Klas peab iseennast laiskvorstiks, sest tema ei ole nõus rügama nii, nagu ema ja isa. Samas nõuavad temale pandud kõrged ootused just nimelt lakkamatut tööd isatalus. Tema on ju vanima pojana pärija. Ja vanemad ei tule selle pealegi, missuguse koorma nad oma pojale sellega panevad. 
Jälle tuttav seos: elame selleks, et meie lastele midagi jääks. Usume, et nad viivad meie alustatut edasi, ilma et endale küsime, kas nad seda üldse tahavad. Ei saa teiste inimeste eest nende elu ära elada, isegi mitte oma laste oma. Ja oma laste elu planeerimine ei ole mingi heategu.
Bannerhed kirjutab äärmiselt detailitäpselt ja naturalistlikult. Ta kirjeldab looduse ilu, kuid ei kohku tagasi ka võigaste seikade ees. Näiteks kirjeldab ta ühe mullika sünnitust ja jänese nülgimist. Võiks küsida, kas ikka peab. Aga miks ka mitte, need asjad on ju olemas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar