13 veebruar 2014

Henning Mankell. Murelik mees

Panin tule pliidi alla. Näppu juhtus üks vana kollane leht, millest artikkel sellest, kuidas raamat letile jõuab. Tähelepanu ei köitnud niivõrd sisu, kuivõrd illustratsioonina juurde lisatud pilt. Sellel oli noor naine, lahtine raamat käes. Naisel oli korralikult tehtud soeng ja meik, ülilühike must kleit, sukad ja ülikõrged gladiaatorid. Paljastuvad sukapitsid viisid vägisi mõtte rubriigile "Helista mulle, mõtlen vaid sulle". Naine istus. Ilusti sirgelt, nagu noorele daamile kohane. See kõik viis mõttele, et läbi ilu ja seksi saab ikka kõike reklaamida. Isegi raamatuid. 
Jällegi - kas raamatute lugemine on pidulik sündmus, mille tarvis peaks ennast ekstra ilusaks tegema? Äkki peabki. Võib-olla peaksin lõpetama raamatuga diivanil lösutamise, endal maavillane kampsun ja veel maavillasemad sokid üll. Äkki peaks ka ennast veidi pidulikumaks tuunima enne, kui raamatu kätte võtan? Eriti Mankelli tarvis. Wallanderi-lood on ju seda väärt.
"Murelik mees" näib olevat Wallanderi-sarja viimane lugu. Kurt hakkab vanaks jääma ning oma elus otsi kokku tõmbama. Esile kerkivad imelikud vaevused, millele on ainult üks seletus - vananemine. Samas näib, et lugu keskendub eelnevatest palju rohkem Wallanderi sisemaailmale. Mees analüüsib oma elatud elu, otsib kõigele tähendust. Samas lahendab ka kuritegu, mis seekord on hoopis keerulisem, kui eelmised. Nimelt kohtab ta oma tütre elukaaslase isa, kes tundub väga murelik. Mõne aja pärast kaob aga kohatud mees saladuslikul kombel. Kuigi see ei kuulu Kurti töökohustuste hulka, hakkab ta asja omal initsiatiivil uurima. Mõne aja pärast leitakse tapetuna ka kadunud mehe naine. Kogu lugu viib lähiajaloo poliitiliste sündmuste jälgedeni, külma sõja vastasseisuni ning mereväe kõrgemate ohvitserideni. 
Samal ajal maadleb Kurt oma elus olulist rolli mänginud naistega. Muidugi mitte otseselt, lihtsalt kõigi nendega on tal loo käigus erinevaid kokkupuuteid. Endisele abikaasale Monale, tütrele Lindale ja ja endisele kallimale Baibale lisandub uus naisolevus - lapselaps Clara. Nad kõik mõjutavad Kurti mõttemaailma, tahab ta seda või ei taha.
Loo lõpplahendus on kummaline. Esiteks - kogu raamatu jooksul üles ehitatud mõttekäik muutub vastupidiseks. Mankell kasutab siin kujundit peeglist ja see on tõepoolest kohane. Peegelpilt sellest kõigest saabki. Lisaks Wallanderi enda teguviis pärast loo lõppu. See ei ole sugugi traditsiooniline. 
Pealkiri "Murelik mees" viitab justkui Hakanile, mehele, kes kadus. Tema oli ju murelik. Samas - Kurt ise on samuti. On kohe väga murelik, sest ta kardab üksindust ja vananemist. Kas vanaks saamine on siis tõesti nii hirmus?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar