Sjon. Virvarebane

Suur valge lumeväli. Rebane ja mees. Püssiga. Külm. Tundub, nagu ei olekski justkui midagi kirjutada. Aga Sjon kirjutab, ja teeb seda köitvalt ning hästi. 
Tegevus toimub 19. sajandi teise poole Islandil. Lisaks mehe ja rebase loole jookseb paralleelselt üks teine lugu ühest teisest mehest, kellel on soojad suhted downi sündroomiga tütarlapsega. Kaks lugu saavad raamatu lõpul kokku, mõnevõrra üllatuslikult. Mingil hetkel kaob piir reaalsuse ja kujutluste, inimese ja looma, normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel. Kõik on üks. 
Tagakaanel olev tutvustus nimetab seda raamatut proosapoeemiks, mis meenutab sümfooniat. Nii ongi. Klassikaliseks lühiromaaniks seda tõepoolest pidada ei saa, sest see on nii teistmoodi. Ei ole nii, nagu tavaliselt, et loed raamatu läbi, lugu on lõppenud ja kõik arusaadav. Ei ole ka nii, et otsad jääksid lahti, et oleks mõtteainet edasi mõtlemiseks. Kogu lugu, keskkond, kus asjad toimuvad, seosed asjade ja inimeste vahel, virvarebase kuju - see oleks justkui pärit ühest teisest maailmast, mis on meie omast väga kaugel. Sellepärast ongi raske öelda, mis see täpselt on. Igatahes on see midagi, mida ei saa päriselt kirjedada, seda tuleb ise lugeda.
Aga kaanepilt on vahva. Meenutab mulle minu enda väikest loomaaeda ja teeb sellepärast südame soojaks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja