17 veebruar 2014

Joel Haahtela. Elena

On üks Mees. Ta tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval väljub ta trammist kogemata kaks peatust soovitust varem. Pargis kohtab ta Naist. Sellest ajast peale hakkab ta sellel kohal käima iga päev kindlal kellaajal. Selleks, et Naist näha. Sellest saab tema kinnisidee. 
Tundub päris perversne lugu ühest haigest mehest, aga ei ole. Haigusest on asi väga kaugel. Tuleb lihtsalt lõpuni lugeda. Niisiis - lõpetame siltide kleepimise. Kombeks on nii, et korjame kokku teatud tunnused ja paneme diagnoosi. Diagnoos on enamasti halvustav. Kogu meie maailm koosnebki viimasel ajal ainult diagnoosidest ja see on päris õudne. Kõike on võimalik paigutada hea-halb skaalale ja tavaliselt paigutatakse asju just ühte või teise otsa, mitte keskele. Enamasti ikka halba otsa, sest heaga ei viitsita jamada. See ei ole ju huvitav. Ja pealegi läheb kogu aur juba halvale nagunii välja, nii et hea jaoks jääb vähe alles. On-nagu-on -mõtteviis on muutunud harulduseks. Vähemalt meediamaastikul. Loodetavasti leidub küllaldaselt inimesi, kes säilitavad kaine mõistuse. On-nagu-on-elu võib tunduda kõrvaltvaatajale laisk ja vaene, aga tegelikult on see kõigist võimalikest elamisviisidest kõige õnnelikum. 
See on lugu sellest, kuidas inimesed tahtmatult üksteise elu muudavad. Seda võib nimetada puhtaks juhuseks, aga piisab sellest, kui nad ilmuvad õigel ajal õiges kohas välja ning on lihtsalt olemas. Omamoodi võib neid ju ka ingliteks pidada. Elena on ingel, aga ta ise ei tea seda. Ta lihtsalt on. Umbes nagu see nunn, kes mulle Praha lennujaamas üheksa aastat tagasi naeratas, kui ma meeletu kiirusega, hing paelaga kaelas, ühelt lennult teisele kappasin. Või see väike tüdruk Tapa raudteejaamas, kes mulle paar aastat varem rongiaknast lehvitas. Tal oli merisiga puuriga kaasas ja ta oli õnnelik. Pärast lendasin ma Šotimaale. Sellised hetked ei unune, mis sellest, et tavaliselt ei oska me neile tähendust anda. Ei peagi ju. 
Kunagi nimetasin Alessandro Baricco raamatut "Siid" puhtaks ja õhuliseks. "Elena" on ka puhas ja õhuline, aga kuidagi teistmoodi, karge. Selles ei ole põhjamaist raskemeelsust. See on üdini positiivne lugu, mis muudab keerulised asjad korraga lihtsaks ja võtab turjalt elamise raskuse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar