05 mai 2014

Anthony Burgess. Kellavärgiga apelsin

Jälle Moodne Aeg. See justkui annaks garantii, et loetav on kvaliteetne. Ka seekord ei ole selles mingit kahtlust.
Alguses on mõnevõrra ehmatav raamatu keel. See on tihedalt täis pikitud mingit kummalist slängi. Raamatu taga on ka selle mõistmiseks vastav sõnastik, kuid selle kasutamine on suhteliselt tülikas. Ja tegelikult taipab pisutki vene keelt õppinud lugeja õige pea, et suurem osa tekstis sisalduvatest kummalistest sõnadest on pärit just vene keelest. Niisiis tasub ennast sellest kummalisest tekstist läbi närida, hiljem läheb kergemaks, sest enamik sõnu hakkab korduma ja lugemine läheb libedamalt.
Hoopis hullem on aga raamatu temaatikaga. Kuna asi alguses nagunii eriti jõudsalt ei edene, siis jääb pikalt mulje, et autor kirjeldab lihtsalt ühte poistekampa, kelle elu ainus eesmärk on kellelegi "molli anda". Ja mida rohkem verd, seda parem. Tundub kuidagi hirmus ja üpris mõttetu ning masendav. Ometi - kui Kubrick on selle loo põhjal filmi teinud, siis peab ju seal midagi olema. Mingil hetkel on see ainus motiiv, mis aitab edasi lugeda. Ja see tasub ennast kuhjaga ära.
Millegipärast seostub romaani sisu Esimese Mooses raamatu kolmanda peatükiga. Selles käib jutt pattulangemisest. Aadam ja Eeva astuvad üle Jumala keelust. Niisiis - sõnakuulmatus. Ja tihti küsivad inimesed, miks Jumal siis üldse selle hea ja kurja tundmise puu sinna Eedeni aeda pani, kui ta ei tahtnud, et inimesed selle vilju söövad. Tundub justkui kiusamine. Burgess annab sellele küsimusele vastuse: inimest iseloomustab vabadus valida hea ja kurja vahel. Ja kui see võimalus ära võtta, siis ei ole enam tegemist inimese, vaid robotiga. Pealegi on üpris piinarikas, kui keegi teine on otsustanud, et pead valima ainult head. Sest teised valivad ikka kurja edasi. Kui saaks kuidagi teha nii, et valikuvabadus on olemas, aga inimene ise teeb ainult mõistlikke otsuseid. Aga niisugune inimene oleks vist ka pelgalt robot...
Kohati mängib autor absurdi piiril, aga see just teebki antud romaani vahvaks. Väga paljud seosed tulevad tuttavad ette. Näiteks see, et maakera on ümmargune ja üpris väike: see, mida sa teed, tuleb sulle endale üsna ruttu tagasi. Ja kunagi ei tea, kustpoolt ja kuidas see tuleb. 
Või näiteks teismeliste ja täiskasvanute maailm. Nende kahe vahele on konflikt sisse kodeeritud, ükskõik mil moel see siis ei avaldu. Aga see tuleb mõlemal poolel lihtsalt üle elada, see läheb üle siis, kui on õige aeg. Ja annaks Jumal, et vahepeal ei juhtuks asju, mida Burgess oma romaanis kirjeldab... Nii valusat kasvamist ei soovi küll kellelegi.
Kubricku filmi tükikesi on internetiavarustes küll ja küll. Lisan vaid ühe stiilinäite:
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar