16 jaanuar 2014

Mareike Krügel. Minu isa tütar

Võtsin täna korraks aja maha ja kirjutan kohe kaks korraga. Niisiis - isegi kui ma ei viitsi siia kohe kirjutada, ei tähenda see, et ma ei loeks. Lugemine on mulle nagu toit. Viimasel ajal on mõni päev vahele jäänud ja nendel päevadel tunnen ma ennast kehvasti. Umbes nagu oleks kõht tühi. Ja vähemalt kümme minutit enne magamajäämist lugemisele näpistada ei ole ju mingi patt.
Esimene mulje seda romaani lõpetades on järgmine: see on lihtsalt nii hea. Uskumatu, et üks noor naine midagi sellist on kokku kirjutanud. Paar päeva pärast lugemise lõppu ei ole see tunne kusagile kadunud. Järelikult ongi hea.
Uue aasta võtsin vastu Kielis ühe maja katuseterrassil. Selle romaani tegevus toimub ka suures osas Kielis. See on puhas juhus, aga mingi väike äratundmine on ikka.
Igal keelel on oma omapära. Me ju tõlgime küll, aga mulle näib, et tõlkes läheb midagi kaduma. Mingi väga peen nüanss. Sõnad justkui muudaksid oma tähendust. Saksa keel on minu meelest konkreetne, aga samas ka õhuline. Hispaania keeles seevastu on omapärast huumorit ja sügavat irooniat. Võib-olla on see lihtsalt mingi kujutelm, aga asi seegi. Heas tõlkes jääb mingi jälg algkeele nüanssidest alles. Nii ka siin. Ja see on nauding. Nõnda siis - tegemist on meisterliku tõlkijaga.
Lugu ise  kulgeb paralleelselt lapsepõlves ja täiskasvanueas. Umbes nii, nagu paika oleks pandud loo algus- ja lõpp-punkt ning lõpus saavad mõlemad keskel kokku. Peategelane on matusebüroo omaniku tütar. See tähendab, et kogu tema maailm on tavapärasest veidike teistsugune. Ei ole ka midagi imestada, küllap see peabki nii olema. Kuidas sa, hing, siis ikka sellesse suhtud, kui iga päev surnute ja leinajatega kokku puutud. 
Ehh... tean päris-elus vähemalt ühte perekonda, kes peaaegu samas seisus on. Ja pigem on nende maailm märgatavalt rikkam kui tavaliste pisikeste inimeste oma. Ma mõtlen nende oma, kelle jaoks surm on midagi erilist ja vapustavat. Tegelikult ju ongi nii, et kaks asja meie elus on täiesti kindlad: surm ja maksuamet. Ja mõlemaid me kardame. Näib, et mõlemal on ka teatav mütoloogiline varjund.
Igatahes on tegemist äärmiselt köitva looga, mis on meisterlikult kirja pandud. Neelasin selle unetundide arvelt enam-vähem korraga alla. Ja ma ei kahetse. Nende raamatutega on mul viimasel ajal ikka väga vedanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar