Jane Hamilton. Maailmakaart

Mõnikord on päris huvitav võtta raamatukogus riiulist suvaline raamat, millest midagi arvata ei oska. Nii juhtus sellega siin. Keerutasin seda tükk aega käes ning ei suutnud otsustada, kas tasub võtta või mitte. Lõpuks viisin koju ja lugesin läbi. Kaanekujundus jätab mulje, justkui oleks tegemist eriti lihtsakoelise naistekaga. Halvasti töödeldud inimfiguurid rohekashallil maailmakaardil mõjuvad kuidagi labaselt ja kommertslikult. Eriti litsakalt mõjub see punases kleidis naine. Aga üllatus-üllatus - sisu on üllatavalt hea ja sugugi mitte väga kergesti loetav.
See on niisugune lugu, mis võtab su maailma tükkideks ja hakkab seda siis tasapisi uuel moel kokku panema. Lõpuni ta sind selles asjas ei aita, suur osa tööst tuleb hiljem ise ära teha. Ja seejärel tundub maailm täiesti uus, kuid selles on vanad turvatunnet andvad elemendid.
Allpool siis mõned mõtted, mis lugedes välja koorusid:

• Ühiskond on süsteem. Mida võimsam süsteem, seda pisem mutrike on inimene selles suures masinavärgis. Nii on mugav ja turvaline elada, aga ainult seni, kui sa pole hammasrataste vahele jäänud. Kui jääd, tehakse sinust pulber.
• Inimesed alustavad kooselu ilma, et nad endale tõsiselt aru annaksid, mis neid seob. Enamasti selgub see alles aastate pärast ja seda ainult juhul, kui nad on piisavalt kannatlikud. Armastus on mitmeti tõlgendatav.
• Kui inimest rõhub kohutav süütunne, siis ei piisa andeksandmisest kellegi teise poolt. Kui inimene endale ise andeks anda ei suuda, siis pole midagi teha. See on üks raamatu valusamaid teemasid.
• Lapsed on enamasti toredad. Aga lastega juhtub asju. Tavaliselt vastutavad juhtunu eest täiskasvanud. Ning pärast imestavad, miks kõik kiiva kiskus. 
• Väikeste kogukondadega juhtub tihti nii, et uusi liikmeid ei võeta omaks. Sellises kogukonnas isoleerituna elada pole just viga, kuid piisab ühest suuremast eksimusest - ja inimesed tormavad sulle kallale nagu raisakullid, et su silmad välja nokkida. Loodetavasti ei ole see alati nii.
• Mehed ja naised tõlgendavad asju erinevalt. Eriti kehtib see emotsioonide, kehakeele ja näoilmete kohta. Nii et kunagi ei või teada, kuidas sinu saadetud signaale võidakse tõlgendada. Nii juhtub ka pikaajalistes  lähedastes suhetes olevate inimestega. Siit järeldus: aeg-ajalt tuleks teineteisega rääkida, muidu võivad asjad väga valesti minna.
• Ämm on alati huvitav tegelane. Sõna "huvitav" on selles kontekstis kõikehõlmav ja laiahaardeline.
• Unistused täituvad, aga mitte sellisel moel, nagu me endale ette kujutame. Kui me ei suuda vastu võtta teisi võimalikke teid oma unistuste elluviimiseks, siis jäämegi ootama.

Kokkuvõtteks: sisu ja vorm ei pruugi alati vastavuses olla. Koleda kaanega raamatut tasub lugeda.
P.S. Ma ei leidnud internetiavarustest korralikku pilti sellest veidrast kaanest. Leppigem siis selle uduse versiooniga. Inglisekeelne originaal on märksa ilusam ja kutsub ka lugema.