Louise Rennison. Poisid, stringid ja ogar kass

See võis olla umbes seitse aastat tagasi. Annamiia oli siis veel varateismeline. Igatahes pidime Tartus paar ööpäeva vennat ootama ja õhtuti polnud suurt midagi teha. Läksime siis raamatupoodi ja ma ostsin lapsele raamatu. Mäletan, kuidas me selle koos riiulist võtsime, suvalisest kohast lahti tegime ja naersime sealsamas poes nagu pöörased.

Paar päeva tagasi käis mul üks noor tore külaline. Seis oli põhimõtteliselt sama, nagu seitse aastat tagasi - ta oli siin mitu päeva. Leidsin juhuslikult riiulist selle raamatu ja ta luges selle päevaga läbi. Ise aeg-ajalt itsitas tasakesi. Mul tuli siis tuju, et ma tahan ka nalja saada. Lugesingi. Ja mitte ei itsitanud, vaid suisa naersin ohjeldamatult. Mulle see inglise huumor ikka istub, olen sellest juba varem aru saanud.

See on 14-aastase Georgia Nicolsoni päevik. Ta arvab, et tal on suur nina ja ta tahaks olla blond, aga vanemad ei luba blondeerida. Eriti sarkastiline on ta isa suhtes, kellel olevat teletupsu mõtteviis, ainult et tüki maad primitiivsem. Kodus on tal väike õde, kellega juhtub Asju (märksõna: ujula!) ja tänavalt leitud kass Angus, kes on hiigelsuur ja üsna metsik. Pidevalt tuleb näiteks naabri puudlit tema käest ära päästa. Rääkimata sellest, et ta ema aluspüksid nahka pistab. Ja siis kohtab Georgia veel kõiksugu poisse, käib pooletunnistel suudlemiskursustel ja kohtab Seksi Jumalat.

See, kes tahab närvi pikaks lasta ja naljast aru saab, võiks seda lugeda. Mina sain küll kõhuvaluni naerda. Ja pisarad tulid ka.

Kui siit mingit iva otsida, siis ehk veidi õpetussõnu teismeliste vanematele: siit on selgelt näha, kuidas laps oma vanematesse võib (loodetavasti mitte alati) suhtuda.

Mõtlesin raamatut lõpetades, et see on nagu Brigit Jonesi päeviku teismeliste versioon. Täna siis leidsin paarist tutvustusest täpselt sama võrdluse. Ma ei ole ikka üldse originaalne.

Lugesin oma vanu postitusi üle ja leidsin, et 22. mail olen lubanud: augustis hakkan tõsiseid raamatuid lugema. Niipalju siis sellest...