Asa Lantz. Kuhu läks see väike armas tüdruk

See on jälle üks põhjamaine raamat. Kaanele on kirjutatud, et tegemist on põnevusromaaniga. Tegelikult ei ole see üldsegi klassikaline määratlus, pigem on see üks väga mitmekihiline lugu. Raamatu esimesel poolel ei saa üldsegi aru, millega on tegemist. Erinevate peatükkide ja lõikude vahel on nii lõdvad seosed, et ei oska neid kuidagi omavahel seostada. Sisu peaks justkui põnev olema, sest kogu loo taustaks on räpased poliitilised saladused. On üks surnud rootslane ja üks kadunud hiinlane ning endisest politseinikust peategelane, kes omal käel asjasse selgust üritab tuua. Samas võtab autori keelestiil pinge täiesti maha, nii et lugejal ei ole probleemi vajadusel raamat käest ära panna ja hiljem edasi lugeda. Klassikaliste põnevusromaanidega tavaliselt nii ei juhtu. Asi on selles, et laused on lühikesed ja kohati ebamäärased ning see ei lase pinget üles kruvida. Ilmselt on see kirjaniku stiil, sest vaevalt et tõlkimine seda nii palju suudaks mõjutada.
Raamatu teisel poolel, kui asjad tasapisi lahti hakkavad hargnema, muutub huvitavamaks. Tegemist on Rootsi-Hiina tumedate saladustega, mis päevavalgele tulevad. Ja mingi aimdus justkui tekib, et kes või mis võiks kogu asja taga olla. Seda enam on üllatusi raamatu lõpus, sest selgub, et nii ühene see lugu siiski ei ole. Eriti meeldib mulle vanaema tegelaskuju, see on kogu raamatu vältel pigem tagaplaanil, kuid hiljem selgub, et tegemist on naisega, kes teab palju rohkem kui välja näitab. See ongi ju naiselik kavalus parimas mõttes.
Näib, et rootsi kaasaegsele kirjandusele on omane immigrantide teema. Eks on ju ka teada, et see on miski, mis hoolimata avalikkusele esitatavast liberaalsusest ikkagi seda riiki päris tõsiselt painab.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave