Asa Lantz. Kuhu läks see väike armas tüdruk

See on jälle üks põhjamaine raamat. Kaanele on kirjutatud, et tegemist on põnevusromaaniga. Tegelikult ei ole see üldsegi klassikaline määratlus, pigem on see üks väga mitmekihiline lugu. Raamatu esimesel poolel ei saa üldsegi aru, millega on tegemist. Erinevate peatükkide ja lõikude vahel on nii lõdvad seosed, et ei oska neid kuidagi omavahel seostada. Sisu peaks justkui põnev olema, sest kogu loo taustaks on räpased poliitilised saladused. On üks surnud rootslane ja üks kadunud hiinlane ning endisest politseinikust peategelane, kes omal käel asjasse selgust üritab tuua. Samas võtab autori keelestiil pinge täiesti maha, nii et lugejal ei ole probleemi vajadusel raamat käest ära panna ja hiljem edasi lugeda. Klassikaliste põnevusromaanidega tavaliselt nii ei juhtu. Asi on selles, et laused on lühikesed ja kohati ebamäärased ning see ei lase pinget üles kruvida. Ilmselt on see kirjaniku stiil, sest vaevalt et tõlkimine seda nii palju suudaks mõjutada.
Raamatu teisel poolel, kui asjad tasapisi lahti hakkavad hargnema, muutub huvitavamaks. Tegemist on Rootsi-Hiina tumedate saladustega, mis päevavalgele tulevad. Ja mingi aimdus justkui tekib, et kes või mis võiks kogu asja taga olla. Seda enam on üllatusi raamatu lõpus, sest selgub, et nii ühene see lugu siiski ei ole. Eriti meeldib mulle vanaema tegelaskuju, see on kogu raamatu vältel pigem tagaplaanil, kuid hiljem selgub, et tegemist on naisega, kes teab palju rohkem kui välja näitab. See ongi ju naiselik kavalus parimas mõttes.
Näib, et rootsi kaasaegsele kirjandusele on omane immigrantide teema. Eks on ju ka teada, et see on miski, mis hoolimata avalikkusele esitatavast liberaalsusest ikkagi seda riiki päris tõsiselt painab.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja