07 august 2012

Anna Gavalda. Koos, see on kõik

Jälle ilus raamat. Kaas lausa kutsub lugema. Paraku - kui "Lohutaja" läbitud, jääb see siin veidike varju. Ilmselt oleks pidanud vastupidises järjekorras lugema. "Koos, see on kõik" on tüüpiline naistekas: üsna kergekaaluline, täis emotsioone ja intriige, peategelaste eneseotsinguid ning loomulikult õnneliku lõpuga. See kõik teeb loo natuke liiga magusaks. Samas - suvisel ajal aeg-ajalt kättevõtmiseks on see hea küll. Huvitav on see, et lugesin väikeste lõikude kaupa ning seejuures ei tekkinud mingit probleemi raamatut uuesti kätte võttes, et järje peale ei saaks. Niisiis - mugav lugemine.
Kui sa oled unustanud, kuidas väikestest asjadest rõõmu tunda, siis see siin on hea õpik. Autor kirjeldab kampa veidrikke, kellest igaühel on kapis  omad luukered: noor kunstnikuhakatis, kes elab sisuliselt tänaval, aadlijuurtega noormees, kes kuidagi ei haaku kaasajaga ning elab minevikus, kokapoiss, kes üritab endast eriti raju muljet jätta ning vanaproua, kes enam endaga hakkama ei saa. See, kuidas niisugune kooslus ühes korteris elab, on paras kompott. 
On ka mõned ühisjooned "Lohutajaga". Ja see on just osa, mis mulle rõõmu teeb: ehe kirjeldus maaelust. Seekord siis seatapupidustustest ja kummikutes ringijooksvatest räämas jõnglastest. Muuseas: seasuskamise tehnikat on päris üksikasjalikult kirjeldatud ja see toob meelde lapsepõlve, kui me vennaga salaja hiilisime, kuidas vasikale ots peale tehti. Tegelikult mina ei julgenudki vaadata, panin silmad kinni, aga vend vaatas vist küll. Ja seatapukisa kostis tuppa nagunii, mis sellest, et lapsed selleks ajaks tagatuppa kupatati, et nad koledaid asju ei näeks. Eks me ise olime ka sellel ajal tatised kummikutes jõnglased... Nii et äratundmisrõõmu on siin küll ja küll.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar