Anna Gavalda. Koos, see on kõik

Jälle ilus raamat. Kaas lausa kutsub lugema. Paraku - kui "Lohutaja" läbitud, jääb see siin veidike varju. Ilmselt oleks pidanud vastupidises järjekorras lugema. "Koos, see on kõik" on tüüpiline naistekas: üsna kergekaaluline, täis emotsioone ja intriige, peategelaste eneseotsinguid ning loomulikult õnneliku lõpuga. See kõik teeb loo natuke liiga magusaks. Samas - suvisel ajal aeg-ajalt kättevõtmiseks on see hea küll. Huvitav on see, et lugesin väikeste lõikude kaupa ning seejuures ei tekkinud mingit probleemi raamatut uuesti kätte võttes, et järje peale ei saaks. Niisiis - mugav lugemine.
Kui sa oled unustanud, kuidas väikestest asjadest rõõmu tunda, siis see siin on hea õpik. Autor kirjeldab kampa veidrikke, kellest igaühel on kapis  omad luukered: noor kunstnikuhakatis, kes elab sisuliselt tänaval, aadlijuurtega noormees, kes kuidagi ei haaku kaasajaga ning elab minevikus, kokapoiss, kes üritab endast eriti raju muljet jätta ning vanaproua, kes enam endaga hakkama ei saa. See, kuidas niisugune kooslus ühes korteris elab, on paras kompott. 
On ka mõned ühisjooned "Lohutajaga". Ja see on just osa, mis mulle rõõmu teeb: ehe kirjeldus maaelust. Seekord siis seatapupidustustest ja kummikutes ringijooksvatest räämas jõnglastest. Muuseas: seasuskamise tehnikat on päris üksikasjalikult kirjeldatud ja see toob meelde lapsepõlve, kui me vennaga salaja hiilisime, kuidas vasikale ots peale tehti. Tegelikult mina ei julgenudki vaadata, panin silmad kinni, aga vend vaatas vist küll. Ja seatapukisa kostis tuppa nagunii, mis sellest, et lapsed selleks ajaks tagatuppa kupatati, et nad koledaid asju ei näeks. Eks me ise olime ka sellel ajal tatised kummikutes jõnglased... Nii et äratundmisrõõmu on siin küll ja küll.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun
Lisateave