Yann Martel. Pii elu

Paljud käivad kinos, mina loen raamatut ja olen kindel, et viimane on etem. Antagu mulle andeks minu eelarvamused, aga paraku tavaliselt see ju nii on.

Wikipedia tutvustab "Pii elu" seiklusromaanina. See on väga ühekülgne lähenemine. Kes seiklust tahab, mingu kinno, romaan jätab seikluse tagaplaanile ja keskendub millelegi enamale. Suur osa raamatutest räägib suhetest. Inimestevahelistest suhetest. See raamat räägib ka suhetest, aga palju laiahaardelisemalt ja veidi harjumatul viisil: inimese suhtestumisest looduse ja kõiksusega. Sellest, mis meile viimasel ajal ehk kaugeks kipub jääma...

Merehädalistest jutustavaid lugusid on trükitud küll ja küll. Võtame näiteks "Robinson Crusoe". Võiks arvata, et see temaatika kipub igavaks jääma, aga nii see siiski pole, sest siduva seiklusliku jutustusega liidab autor sügavaid mõtisklusi.

Raamatu alguses tutvub peategelane Pii erinevate usunditega ning ei suuda traditsioonilisel kombel seda ühte ja õiget enda jaoks välja valida. Nii jääbki ta pendeldama erinevate pühakodade vahel ning leiab, et kõik nad esindavad tõde. Paraku aga ei suuda nende usundite Pühad Isad seda mõista: igaüks väidab, et tema esindab just seda ainust ja õiget. Niisugune mõtisklus on lihtne ja lühike ekskurss erinevate usundite õpetuslikesse iseärasustesse. Loomulikult ei ole see süstemaatiline usundiõpetuse õpik, aga abiks ikka.

Minu jaoks on põnevaim osa romaanist kõik see, mis puudutab loomapsühholoogiat. Ei ole ju mingi saladus, et olen suur loomasõber ja mul tõesti ei oleks midagi selle vastu, kui saaksin kodus pidada näiteks elevanti. Paraku ei anna reaalsus selleks vähimatki võimalust. Seepärast siis jäävad minu osaks kass ja koer. Neid tähelepanelikult jälgides on võimalik õppida nii mõndagi. Autor kirjeldab metsikute loomade käitumist nii loomulikus keskkonnas kui vangistuses. Samas lisab ta ohtralt selgitusi, kuidas võiks loom ennast ühes või teises situatsioonis tunda. Nii mõndagi seika lugedes tabas mind ahhaa-elamus: just seda olen oma loomade käitumises märganud. Nii et omamoodi võiks raamatut käsitleda loomapsühholoogia lühikokkuvõttena. 

See ei ole lasteraamat. Tõsine täiskasvanute tükk ta ka päriselt ei ole. Pigem rubriigist "Midagi kõigile".