Agatha Christie. Paddington 16.50

Tegelikult ma ei lugenud seda väljaannet. Lugesin hoopis 1976. aasta (läksin siis esimesse klassi!) Mirabilia-versiooni. Mulle meeldis lugeda veidi vananenud keelde tõlgitud ja tihedas kirjas kollakale paberile trükitud teksti. Teab mis esteetilist naudingut see ei pakkunud, aga see-eest oli sellel hoopiski hindamatu retro-võlu. Ja kui keegi juhtub teadma, missugune on selle raamatu kaanekujundus, siis see on suisa kirss tordil!

Agatha Christie on geenius, selles pole mingit kahtlust. Kirjutan meelega olevikus, sest raamatud on ju elus. Mitte keegi mitte kunagi ei ole suutnud kirjutada ridamisi raamatuid, millel on peensusteni välja töötatud ülimalt teravmeelne ja samas viimaste lehekülgedeni pinget pakkuv süžee. Mitte keegi ei suuda niisugusel moel kogu ümbritsevat olustikku lugeja ette manada. Ja mitte keegi ei suuda sellesse raamistikku asetada niivõrd värvikaid karaktereid. Just klassikalises stiilis ülim korrektsus on Christie kaubamärk.

Võib võtta ükskõik millise Christie raamatu, ikka on see ood vaheda mõistuse ja naiseliku intuitsiooni koosmõjule. Selle tandemi rakendab tööle tähelepanelik vaatlus, mis paneb tallele iga detaili. Just käesolevas raamatus ütleb Miss Marple, et inimkarakterid võivad üksteisele millegi poolest sarnaneda ning tähelepanelik vaatleja oskab neist sarnasustest oma järeldused teha. Selleks, et olla teiste inimeste suhtes tähelepanelik, ei pea sattuma mõrvapaigale. Igasugune tähelepanelikkus tuleb kasuks omavahelisel suhtlemisel.

Selles raamatus hakkab sündmusik hargnema veidi omapärasest olukorrast. Üks vanem daam näeb rongi aknast, kuidas kõrvalrongis kägistatakse naine. Ta üritab sellest võimudele teada anda, kuid keegi ei võta teda tõsiselt. Siin tõttab appi Miss Marple. Seejuures ei ole laipa, ei ole otseselt tuvastatavat mõrvapaika, ei ole isegi mitte kindel, kas sündmus tegelikult toimus või mõtles pealtnägija selle ise välja...