Nora Roberts. Ausad illusioonid

Juhtusin lugema paari vana artiklit selle kohta, kuidas meie raamatukogud väärtusetuid raamatuid tellivad ning lugeja väärtkirjandusest ilma jätavad. "Pahade" hulgas käisid läbi Barbara Cartland (loomulikult) ja Nora Roberts. See tekitas uudishimu ja eelarvamusi. Cartlandi ma lugema ei hakanud, küll aga läksin raamatukogusse ja võtsin täiesti teadlikult Nora Robertsi romaani. Lihtsalt selleks, et aru saada, millest jutt käib. Valiku tegin esilagu puhtalt kaanekujunduse järgi. Valisin selle, mis oli kõige vähem roosa ja magus. Tagakaanel olev sisukirjeldus tundus ka peaaegu huvitav:
"Maailmakuulsa mustkunstniku tütar Roxy Nouvelle on pärinud isa talendi ja tema nõrkuse juveelivarguste vastu. Sellesse värvikasse seltskonda tuleb Luke Callaghan, põgenemiskunstnik, kes võidab Roxy südame ja hoiab saladusi, mis purustaksid tema illusioonid."
Illusionistide maailm tundub nii või teisiti põnev, nii et trotsisin oma eelarvamusi ja hakkasin lugema. Ei tundunudki nii hull kui see pilt, mille meedia oli maalinud. Muuseas - pildi tegi hullemaks see, et kusagilt jooksis sisse info, justkui kirjutaks Nora Roberts kaheksa tundi ööpäevas ning seega seitse-kaheksa romaani aastas. Niisuguse produktiivsuse juures ei saa ju midagi head sündida. 
Peaaegu kaasahaarav lugu oli olemas. Sündmused arenesid ja muutusid kohati lausa tormiliseks. Mõnes paigas oli küll tunne, nagu oleks tegemist lasteraamatuga: mõttekäigud olid naiivsevõitu ja keel äärmiselt lihtne. Kusagil kahe kolmandiku peal oli juba tunne, et raamat läheb venima. Kolmsada lehekülge olnuks selle loo tarvis piisav maht. Mina lugesin vapralt edasi - kuni lõpuni. Mingil hetkel tekkis mu peas paralleel Dan Browniga. See võib olla üsnagi meelevaldne, aga mõlema raamatutes on kesksel kohal primitiivne võitlus hea ja kurja printsiibi vahel. Hea loomulikult võidab. Lisaks sellele on "hea" poolel nii mees- kui naistegelane, kelle vahel on tunda armastuse tärkamise pinget. See kõik on paigutatud seikluslikesse raamidesse, kust ei puudu ka müstikavarjund, kaasaegse tehnoloogia ulmeline kasutamine ja hulk paljastamata saladusi. Muidugi peab see kõik olema vürtsitatud mõõduka hulga seksistseenidega, aga pärast E.L. Jamesi lugemist ei ole neil erilist maiku. Jätsin need vahele.  Kui Dan Brown on selle kombinatsioon pannud mehelikku rüüsse, siis Nora Roberts esitab sisuliselt sama asja naiselikult ja veidi lihtsamas keeles. Näiteks see, et loos on oma osa ühel väikesel lapsekesel, kes naislugeja nunnumeetri peaks käivitama. 
Loetu paneb mõtlema, kes on Kirjanik. Ja kas on olemas eraldi mõisted: Kirjanik ja kirjanik. Esimene kirjutab seda, mis muusad annavad, mõtlemata, kas keegi seda loeb või koguni ostab. Teine kirjutab selleks, et endale elatist teenida ning kaalub seejuures läbi kõik variandid, kuidas müüginumbreid võimalikult kõrgele saada. Niisiis mängib ta piiratud võimalustega. Seda võiks võrrelda kunstiga:  maalikunstis on piiramatult värvitoone ja tühi lõuend, millelt alustada. Kui aga võtta ruuduline paber, millel on näiteks üheksa ruutu ja anda ülesandeks paigutada üheksa värvilisest paberist tükki nendele ruutudele, siis on võimaluste hulk piiratud. 
Niisiis ei saa ärilistel eesmärkidel kirjutamise puhul juttugi olla loomevabadusest. Sel juhul - kas see on enesemüümine, teise sõnaga kirjanduslik prostitutsioon? Viimast sõna ei tasu võtta ühetähenduslikult. Sõna "prostitutsioon" all mõistan siin enesemüümist ükskõik missugusel kujul. Rohkemal või vähemal määral oleme me kõik prostituudid. Vaid väga tugevad ja isepäised ei ole või on väga vähe. Ja ma olen neile kade.
Ikkagi - ma lugesin raamatu lõpuni. Vastupidiselt Dorothy Cannelli raamatule "Kuidas tappa oma unelmate meest". Kui nüüd hakata raamatukogusid rämpskirjandusest puhtaks rookima ja võtta aluseks Nora Robertsi "Ausad illusioonid", siis kuuluks äraviskamisele vähemalt kolmandik riiulite sisust. Kas ikka tasuks?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja