17 august 2013

Karen Robards. Jälgi jätmata

Nagu juba eelmises sissekandes mainisin - tegemist on pesupulbrireklaami meenutava raamatuga. Süžee ja keelekasutus on lihtsakoelised ja lugeda väga mugav. Eelmise raamatu taustal näib see suisa naivistliku teosena. Samas - vihale ei ajanud ja lõpuni lugeda andis küll. Just niisugust raamatut võiks vabalt rannas lugeda: lihtne, piisavalt köitev ja kergesti loetav.
Peategelane on naine, kelle tütar rööviti seitse aastat tagasi. Peamine kõrvaltegelane on mees, tema sõber. Naine juhtub raamatu alguses olema poes just selle röövimise ajal. Siit hakkavad hargnema sündmused, mis viitavad sellele, et tütar on elus. Samal ajal hakkab naise ja mehe vahel midagi toimuma. Teadagi, mis. Teksti ilmuvad pikad lõigud hurmavast mehest, tema nahast, lihastest ja nii mõndagi muud. Need on suhteliselt stereotüüpsed, nii et nende vahelejätmine ei võta lugejalt suurt midagi ära. Aga muidu on põnev, kohati isegi nii kaasakiskuv, et ei saa raamatut käest panna. Eriti lõpus. Muuseas - puudu ei ole ka situatsioonikoomika element, kohati lausa naljakas.
Niisiis on tegemist ühepajatoiduga: krimi, põnevus, armastus, seks, huumor. Raske on seda kõike ühte raamatusse pista nii, et see hea välja kukuks.
Huvitav on see, et raamat jätab keeleliselt hakitud mulje. Iga teise (parempoolse) lehekülje lõpus on tunne, et järgmiselt lehelt algab uus peatükk. Enamasti ei alga. Peatükid lõppevad ja algavad hoopis seal, kus seda oodatagi ei oska.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar