Andrus Kivirähk. Lood

Ei ole võimalik, et üks inimene sellised lood kirjutab. Aga, näe, Kivirähk kirjutab ja minult on pisar suurest naerust silmanurgas. Midagi nii teravmeelset ei ole ma ammu lugenud. Just sellised lood sobivad vaimutoiduks inimeseloomale, kes kevadeks rampväsinud ja kellel nali ning naer kipuvad ununema.

Raamatut kätte võttes on korraks tunne, nagu oleks tegemist eestiaegse väljaandega. Ainult et kõvade kaante ja koltumata lehtedega. Aga illustratsioonid viivad mõtte just riiulis olevale "Doktor Dolittle´i" kolmekümnendate väljaandele. Ja eks need siin ühed vanad lood ole, lihtsalt uues kuues. Kivirähk ühendab klassikalise muinasjutu hämmastavalt peene ühiskonnakriitikaga. Ja see viimane on väga kaasaegne. Võtame või näiteks meedia mõju inimsaatusele ja sallimatuse teistsuguste suhtes. Või ülitõsised töönarkomaanidest mehed (aga miks ka mitte naised), kes igasugust naljatlemist kerglaseks peavad. Või lihtsalt tühja sõnademulina tootmine. "Laps ja kana" on lugu, mille lugemine pakkus erilist naudingut. Ühiskonnas eksisteerivaid jaburusi aitab see raamat kindlasti veel ära tunda. 

Eks see Kivirähki huumor ole veidi piiripealne, nii et igale maitsele ta ilmselt ei sobi (võtame või näiteks tati- ja peeruloo). See on uskumatu kompott millestki, mis esmapilgul üldse kokku ei passi. Umbes nagu kalapulgad maasikajogurtiga - eriline ja erutav elamus, aga igaühele ei sobi.