Lars Saabye Christensen. Modell

Esimest korda lugesin seda romaani vahetult pärast selle ilmumist. Siis ei teadnud ma Lars Saabye Christenseni loomingust midagi. Lõpuni ma selle lugemisega tollal ei jõudnud. Miski häiris mind sedavõrd, et ei saanudki raamatuga samale lainele. Nüüd siis üritasin uurida, mis tollal täpselt juhtus. Ja lugesin lõpuni.

Kahtlemata on tegemist väga omapärase raamatuga, mis igas meeleolus lugemiseks ei sobigi. See on väga erinev Christenseni teistest lugudest. Seekord mängib autor realismi ja absurdi piiril, tuues romaani sügavad inimlikud kannatused ja teravad eetilised valikud.

Loo peategelane on kunstnik, kes peagi tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva. Selleks puhuks on tal plaanis avada näitus mainekas kunstigaleriis. Probleem on aga selles, et uusi teoseid ei ole ja retrospektiividega ta ei rahuldu. Niisiis on kogu ta tegevus tugeva ajalise surve all. Selles olukorras ilmneb, et teda ähvardab reaalne oht pimedaks jääda ning antud haigusele ühtegi aktsepteeritavat ravi ei ole. Seega muutub loominguline surve kordi tugevamaks ning kunstnik seisab silmitsi mitmete eetiliste valikutega. 

Kogu sündmustik on valus, isegi liiga valus. Depressiivse meelelaadiga lugejal võib selle lugemisel üsna ebamugav olla. Seejuures ei ole see pelgalt sündmuste kirjeldus. Autor on toonud sisse erinevaid kujundeid, mis on niivõrd elavad, et kipuvad lugedes visualiseeruma. Ja needsamad kujundid korduvad taas ja taas erinevates situatsioonides, mis muudab romaani omapäraselt sümmeetriliseks. Näiteks suudab ta mõne lehekülje jooksul jutustada hirmust ja abitusest musta koera ees (see kordub kogu romaani vältel ning omandab hiiglasliku sümboli mõõtmed), meeletust tormituulest ja vihmavalingust, hauaplaadist, ringikujuliselt paiknevatest mängunuppudest, veritsevast lapsesõrmest, kabelist, matustest... Kui need kõik ühte situatsiooni kokku panna, omandab toimuv õudusjutule omaseid jooni. 

Eks seda lugu omamoodi õudusjutuks pidada saabki. Ja külmaks ei jäta see kindlasti kedagi. Aga nõrganärvilistele ma seda ei soovita.