18 oktoober 2013

Ann Granger. Sopp, saast ja surnud

Kunagi lugesin päris mitu Ann Grangeri raamatut järjest läbi. Mõtlesin, et loen veel. Pealkiri on küll veidi hirmutav ja kaanekujundus tundub odav, aga ikkagi.
Jälle mõrvalugu. Selles mõttes ei ole siin midagi uut. Aga näib, et olen põhjamaade krimkade lugemisega ennast niivõrd ära hellitanud, et enam lihtsakoelist lugu väga lugeda ei tahagi. Ja see siin on tõeliselt lihtne. Nii lugu ise kui ka esitusvorm. Kui vägivaldne element sellest loost eemaldada, siis võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga. Iseenesest on ju olemas väga häid lastelugusid, nii et lahti ei ole midagi.
Ja seda lugu sai täiesti edukalt läbida nii, et ühe silmaga loed raamatut, teisega jälgid jalgpallimängu. Kummastki ei läinud midagi kaduma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar