Tom Cain. Mees, kes põhjustas õnnetusi

Põnevike lugemine on sõltuvus, millest ma ilmselt lahti ei saa ega tahagi saada. See on minu viis puhata pingelisest töönädalast ja pühenduda millelegi muule. Eks see algas juba lapsepõlves Astrid Lindgreniga, siis läks üle seiklusjuttudele maalt ja merelt ning nüüd siis sedasorti kraam. Ja uskumatul kombel kohanevad mu lähedased õige lihtsalt selle veidrusega ning lasevad mul päevade kaupa lugeda ilma, et keegi midagi nõuaks. Eks see meenutab vist meesterahva kalalkäiku. Et kui läheb, siis on see püha aeg ja igasugune segamine on rangelt mittesoovitav. Ma arvan, et see on pigem positiivne. Ikkagi hoiab närvid korras. Ja aitäh mu perele, kes asjast aru saab.

Tegelikult ei ole see miski põnevik, see on puhas märul. Siin on üle lehekülje laipu, verd, plahvatusi, lendavaid ajusid, luukilde. Tulistamine on selle kõrval väga õrn tegevus. Ma usun, et see on pigem raamat meestele. Vaevalt, et leidub palju naisi, kes sellisesse raamatusse minu moodi kinni jäävad. Aga mina jäin. Ja kogu lugu on kirjutatud väga filmilikult nii, et minus tekkis uudishimu, kas sellest film ka on vändatud. Seda ma kindlasti ei vaataks, aga märulisõpradele soovitaks küll. Raamatute ja filmidega ongi väga huvitav lugu: märulifilme ma ei vaata, aga raamatuid loen kirglikult. Ilmselt on asi selles, et raamatu lugemine annab kujutlusvõimele vabad käed, aga filmis on kõik juba kandikul serveeritud. Mulle küll meeldib kujutleda, kuidas helikopter õhus juhitamatuks muutub, aga filmis ega päriselus ma seda näha ei tahaks.

Kogu sündmustiku reaalseks aluseks on printsess Diana surm, mille ümber on nagunii küllalt palju spekulatsioone. Siin on siis üks neist. Ei hakka ma siin sisu ümber jutustama, seda võib igaüks mõne raamatupoe lehelt ise lugeda. Pigem paneb mind mõtlema see, kas paljud poliitilise värvinguga õnnetused on tegelikult õnnetused ning kui palju jõuab infot kõiksugustest mustadest mahhinatsioonidest pisikese inimeseni. Ja kas peakski jõudma. Mida see ikka juurde annaks. Muudaks lihtsalt meie maailmakujutluse tüki maad ebaturvalisemaks. See jutt siin kõlab küll justkui jaanalinnu oma, kes pistab pea liiva alla ja ajab tagumiku sihtmärgina upakile, aga las ta olla. Me mõtleme oma maailma välja ja siis ise elame selles. Sestap on mõistlik mõelda endale välja tore, turvaline ja värviline maailm.