05 november 2012

Lauri Sommer. Räestu raamat

Juba tükk aega tahtsin seda lugeda, aga ei saanud kusagilt kätte. Nüüd siis sain.
Kunagi oli aeg, kui elasin Võrumaal. Selle sees oli veidi lühem aeg, kui töötasin Lepistu koolis. Ja selle sees oli veel lühem aeg, kui sõitsin olude sunnil rattaga Rõugest Lepistu kooli tööle ja siis õhtul jälle tagasi. Läbi Sänna. Ikka Ala-Sännast läbi, saeveskist mööda ja läbi metsa, üle Mustjõe kuni koolimajani välja. Adsoni ja Jaigi vaim kuklakarvades lehvimas.  Sestap siis hea kodune lugemine.
Ajaga on võrokestel üldse kummalised lood. See kulgeb ja tiksub rahulikult omasoodu, kusagile pole kiiret. Ja sellises ajas elamine ei väsita närve. Kõik asjad saavad tehtud kuidagi pingevabalt. Isegi koolitunni nelikümmend viis minutit on sealkandis kuidagi teisiti seatud. Ei teagi kohe, kas see on künklik maastik, mis inimesi selliselt mõjutab. Kusjuures kõik saab tehtud, iga asi omal ajal ja seejuures on enamik inimesi palju asjalikumad ja produktiivsemad kui mõni linnavurle. Küllap sellepärast, et sealtkandist lähevad kaasaja moevoolud puutumata - või siis õige õrnalt inimesi puudutades - üle. Ei ole oluline käia poodlemas, lõunastada peenes restoranis või vaadata trendikaid telesaateid. Sealkandis on olulisemaidki asju. Just sellest Sommeri Lauri räägibki. Või hoopiski kõneleb. Ja sellele ajakäsitlusele saab autor väga hästi pihta. Nii hästi, et hea kodune tunne on lugeda. Ja pikema eemaloleku järel tuleb nii mõnigi asi palju selgemalt meelde kui selle sees elades.
Omamoodi on see olustikukirjeldus, millesse on põimitud hulgaliselt esivanemate traditsiooni. Niisugust, mis on ikka veel elus, kuid mitte nähtav ja nii mõnelegi tabamatu. Selles on elu ja surma. Aga ka surm on selles raamatus kuidagi väga jõuliselt elus. Nii et raputab ikka korralikult läbi, aga kurvaks ei tee (paras lugemine ju hingedeajaks). Lisaks sellele hõljub selles Adsoni ja Jaigi vaim nii, et tegemist on väga hariva ja vaimuka kultuuriloolise ekskursiga. Omaette peatükk on siin pühendatud kassidele (muide - Lulu kiikas mitu korda üle raamatuserva mulle otsa just selle peatüki lugemise ajal. Küllap hakkab temagi juba mu lugemisharjumusega kohanema ning teeb seda innukalt kaasa. Peamiselt kõvasti nurrudes või järjehoidjat tuuseldades).
Ringiga tagasi aja juurde. Selle raamatu kiirelt ühe ampsuga allaneelamine mõjub pühaduseteotusena. Seda tuleb lugeda tasakesi tiksudes nii, nagu õigele võrumaalasele kohane. Ja Sommeri Lauri võiks veel midagi kirjutada, mina igatahes oleksin kindel lugeja.
Tervitused siis sinna Sänna kanti.

1 kommentaar:

  1. Tere,

    vabandan, et kirjutan siia, ei leidnud kontakte..

    Kirjutan Teile www.vanaraamat.ee lehekülje nimel.

    Kirjutan seoses küsimuse ja palvega, kas oleks võimalik lisada meie raamatuäri link Teie blogisse?
    Ja kui võimalik siis ka meie raamatublogi, Teie raamatublogide loetellu.
    http://s6navara-raamatublogi.blogspot.com/

    Lisaks küsin, kas tohime Teie blogi lisada meie blogis olevate raamatublogide nimekirja.

    Vaeva kompenseerimiseks pakume kingiks Teile mõnda raamatut.

    Kõike kaunist soovides,

    Siim Kala
    oü Biblio
    siim@vanaraamat.ee

    VastaKustuta