Aile Alavee. Luule, ametnik

Sõna "luule" on pealkirjas mitmeti mõistetav. Ka sisus. Peategelane on luulelise mõtteilmaga Luule, kes läheb Brüsselisse mutter-ametnikuks. Uus maailm, uued kombed. Kodukootud väikelinnamiljöö ja kunstiõpetaja amet asenduvad peegelklaasi, teraskonstruktsiooni ja ametnikumaskiga. Ja Luule selle kõige sees, südames ikka kodukootud Eesti. Üheskoos on paljudest rahvustest inimesi erinevate kommete ja tõekspidamistega. 

Ilma armuliinita ei saa ka kuidagi hakkama: Luule ellu ilmub prantslasest mees, kellega tal kujuneb äärmiselt vastuoluline suhe. Ühest küljest ülim romantiline õnn, teisest küljest paras annus armukadedust. Mis teha, eks need lõunamaise verega mehed olegi ühed toredad flirtijad. Ja Luule mõtleb ning tunneb nii, nagu ebakindlale naisele kohane. See on tüüpiline pilt suhtes oleva naise sisemisest ebakindlusest, mis kasvab üle piinavaks armukadeduseks. Seejuures käib pidev võrdlus enda ja konkurentide välimuse, tubliduse ja edasipüüdlikkuse vahel. Täpselt see, mis meie ümber pidevalt toimub. Ükskõik, millises riigis või linnas.

Eesti versus Euroopa. Kas Eesti on Euroopa? Kas Euroopa on Eesti? Või käib kumbki ikkagi oma rada? Kokkuvõttes ei saagi me teada, kas pealtnäha halvad või head valikud on pikemas perspektiivis halvad või head.