Nadine Gordimer. July rahvas

Ka see ei ole ajaviitekirjandus. Ei ole siin klassikalises mõttes haaravat süžeed ega õnnelikku lõppu nii, nagu me tihtipeale oleme harjunud raamatut lugedes kogema. Lõppu tegelikult ei olegi. On millegi uue algus. Ainult et see uus tuleb lugejal oma peas ise valmis vormida.

Kujutlegem, et peate lahkuma oma kodust ühe võõra rahva sekka. Kui te seda ei tee, siis tõenäoliselt tabab teid pomm või juhuslik kuul. Ja kui mitte teid, siis teie lapsi. Seega tuleb minna. Tõsi küll - rahvas, kelle hulgas elama hakkate, ei olegi pealtnäha nii võõras. Üks nende hulgast on teeninud teid viisteist aastat. Aga ta on elanud teie juures ning on sunnitud omaks võtma teie elustiili ja väärtushinnangud. Nüüd pöördub kõik pea peale: teie väärtushinnangud ei maksa enam midagi. See inimene, keda olete harjunud kamandama, on äkki võrdväärne. Või veelgi enam: tema ütleb teile, mis on õige või vale. See on valus, sest mugavustega harjunud täiskasvanu ei kohane niisugustes oludes sugugi kergesti. Kui siia veel juurde lisada täiesti teistsugused igapäevaolud (toit, eluase, hügieenitingimused), on asi väga hull. Laste jaoks on seesugune kohanemine märksa valutum: nad unustavad kiiresti lugemise ning teleka ja seltsivad kohalike lastega. Kui sellisesse olukorda tuua vähegi kaasaegne tehnika - auto ja tulirelv - siis pöördub asi hoopiski pea peale. Ja tundub, et enam hullemaks minna ei saagi. 

See on raamat Lõuna-Aafrika Vabariigist ja sealsest võitlusest mustade ning valgete vahel. Kindlasti teame me sellest üht-teist, kuid meediakanalid räägivad asjast eelkõige valgete vaatenurgast. See jutustus annab probleemile hoopis uued mõõtmed. Niisiis on see kindlasti väga hariv lugemine.

Millegipärast meenus mulle Chalice lugu "Minu rahvas". See, mida ta mõni aasta tagasi kodumaa sünnipäeva kontsertaktusel esmakordselt laulis. Mida teeksid need sõnad Lõuna-Aafrika Vabariigis?