John Irving. Neljas käsi

Kiiksuga raamat kiiksuga inimestest kiiksuga inimestele. Nagu Irvingi raamat ikka. Aga kes meist ei oleks kiiksuga? Ei ole midagi parata, et aeg-ajalt tekkib mul kiusatus seda autorit lugeda. Lakkamatult ei suudaks, sest see on suhteliselt raskesti loetav. Vahepeal võtaks midagi kergemat ja siis jälle Irvingit. Paraku on mul eesti keeles ilmunutest lugemata vaid "Veemeetodimees". Küllap otsin sellegi kunagi üles.

See on raamat, mille puhul on kaks varianti: see kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Ma ei usu, et see kedagi ükskõikseks jätab. Ei saa ju olla nii, et sügavalt üldinimlikud teemad nagu kehaosa siirdamine, inimsuhted ja meedia mõju meie maailmapildile kedagi ükskõikseks jätaksid. Eriti siis, kui need on esitatud kergelt jaburas võtmes. Just see mind Irvingi juures võlubki.

Peategelane - käe kaotanud mees - saab siirdamisoperatsiooni tasuta kaasaandena käe endise omaniku lese. Mis siis kõik juhtuma hakkab, on huvitav ja jäägu see saladuseks. Kes tahab, see loeb. Pigem huvitab mind see, et peategelane töötab uudisteankruna kollases telejaamas, mis kajastab peamiselt õnnetusi ja katastroofe. Ta teeb oma tööd, mõeldes samal ajal sellele, kui rumal see kõik on. See, kuidas meedia rebib õõvastavad sündmused kontekstist välja, muudab need tühiseks ja saadab siis vaatajale. Nii ongi. Ja tugev on see inimene, kes oma ajusid loputada ei lase. Nii arvab peategelane, et raamatus "Charlotte koob võrku" kirjeldatud lõik, kus siga Wilbur läheb tagasi oma sõnnikuhunniku juurde, on tunduvalt sügavamõttelisem kui enamik päevauudiseid. Ja nii ongi. Eriti kui vaadata seda, mida Eesti meedia viimasel ajal peamiselt käsitleb. Kollast siin suurt midagi ei ole, aga hirmus ja kurb on küll. Pole mõtet lasta oma ajusid loputada. Ikka pea liiva alla - ja rõõmsalt edasi.