Olavi Ruitlane. Kroonu

Kunagi kaheksakümnendate lõpul läksid peaaegu kõik mu klassivennad vene kroonu. Mul on nende sealt saadetud kirjad siiani alles. Paar aastat tagasi leidsin need üles ja lugesin läbi. Kurb ja imelik oli. Eriti kurb on see, et kõik neist ei ole enam elus. Mäletan, et kui nad tagasi tulid, olid nad justkui teistmoodi. Mitte ei saanud aru, mis nendega juhtunud on. Keegi ei tahtnud ka õieti midagi rääkida, aga maailm tundus sellel ajal justkui katkisevõitu. Tegelikult on nii, et ma pole senini kohanud ühtegi meest, kes tahaks sellest avameelselt rääkida. Küllap on see teema nii ebameeldiv, et parem mitte puudutada. Teada ju on, et inimene kustutab oma mälust kõik, mis on talumatult halb ja küllap see on põhjus, miks me üldse niisuguste kogemuste taustal ellu suudame jääda.

Olavi Ruitlane räägib vene kroonust ja teeb seda avameelselt. Ma ei tea, kui palju kirjeldatust on reaalse taustaga, aga küllap ikka midagi on. Sinna juurde lisab ta veel tubli annuse absurdimaigulist huumorit, mis annab kokku üpris mahlaka kompoti. Ja nalja saab ka kõvasti. Kolm Võrumaa selli, kes Venemaa avarustesse suunatakse, on nagu naksitrallid. Igaüks omamoodi imelik. Ja seiklused on ka sedamoodi. Ega ju vahet pole, kas suunata tuhat kassi üksikule saarele või panna pihta kolmkümmend lambanahkset kasukat. Tegelikult meenutab see lugu vägagi Švejiki juhtumisi maailmasõja päevil. Kui olukord on totter, siis tuleb see viimase piirini absurdseks ajada, sest päästa pole midagi. Ja lollimängimine võib aidata nii mõneski näiliselt väljapääsmatus olukorras.

Mina pean nalja saama. Ja seda sain ma siit piisavalt.