10 november 2012

Joel Haahtela. Liblikakoguja

Liblikakoguja ei ole sama, mis liblikapüüdja. Pealkirjad on ju sarnased. Tegelikult on sarnasusi ka sisus: liblikasõbrad, kelle kollektsioon ei piirdu vaid putukatega. Aga kui püüdja on vägivaldne, siis koguja pole seda teps mitte.Pigem vastupidi.
Naaberrahvaste uudiskirjandusega peab ennast kursis hoidma. Sellest siis ka põhjus, miks selle raamatu riiulist üles korjasin.
Peategelane avastab ühel päeval, et keegi tundmatu on talle maja pärandanud. Alguses arvab ta, et tegemist on lihtsalt eksitusega, kuid kogu paberimajandus näitab midagi muud. Nii hakkab ta käima tundmatu kadunu jälgedes, et mõista, miks nii läks ja kellega on tegu. Ja miks just tema on see, kes saab vana maja, täis erinevaid liblikaid. Tundmatu mehe päeviku jälgedes reisib ta Euroopa mitmes paigas ja püüab mõista, mis tegelikult juhtus. Ja sisetunne ei valeta, kinnitust sellele saab ta siis, kui on tagasi Soomes. Nii selgubki, et lapsepõlves juhtunu, millest ei ole kunagi räägitud, mõjutab tema elu veel keskeas.
See ei ole põnevusromaan. Tegevust on siin vähe, pigem on see täis peategelase sisemisi mõtisklusi ja võitlust iseendaga. Väike armuliin ei puudu siit ka, kuidas siis muidu! Ja seda kõike saadab põhjamaiselt karge varjund. Kaas on muidugi ka ilus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar