Katrine Engberg. Isola

 

Vahelduseks jälle Põhjamaade krimi. See stiil lihtsalt sobib mulle. Hea kindel kätte võtta, tead enamvähem, mis tulema hakkab. 

Romaani tegevus toimub paralleelselt Kopenhaagenis ja Bornholmil. Ühest Kopenhaageni pargist leitakse kohver pooliku mitte just väga värske laibaga. Varsti leitakse ka teine kohver, milles on surnukeha teine pool. Vaadatakse üle kõik viimastel kuudel kadumaläinud meeskodanike juhtumid, aga vastust ikkagi ei tule. Jäljed viivad Bornholmile, mingid seosed oleks justkui seal tegutseva usurühmitusega. Ja tulemus on üllatav. See, kes on kadunud, ei olegi kadunud ja see, kes ei ole kadunud, on surnud. Segased lood. Lisaks veel natuke seebikat ka - ja ongi päris hea lugu koos. 

Aga selle romaani väärtuseks on värvikad tegelaskujud. Seejuures on peategelast raske välja tuua, neid on siin mitu ja tegevus toimub paralleelselt mitmel liinil. Muidugi on olemas naisuurija Anette, kes elab Kopenhaagenis, aga peab pere juurest Bornholmiile sõitma. Tema on suhteliselt tuhm kuju võrreldes teistega. Bornholmile on pakku läinud üks teine politseinik Jeppe. Ta teeb seal metsatöid ja üritab vastamata armastusest tekkinud hingehaavadest lahti saada. Loomulikult saab professionaalne kretinism temast jagu ja ta osaleb uurimises. On veel keegi vanaproua Esther, kes otsustab ühest Bornholmil elanud antropoloogist raamatu kirjutada. Ta sõidab tema elupaika ja kohtub tema tütre Idaga. Mis seos kahel naisel on, tuleb alles viimastel lehekülgedel välja. 

Üle poole raamatust oli ammu loetud ja ikka ei tulnud välja, kes või mis on Isola. Ka see küsimus sai ka lõpuks vastuse. Eks see üks tuske krimi ole.