20 mai 2012

Kintz Kinzenberg. Ma olen kole


Naljakas on seesuguse pealkirjaga raamatut öökapil hoida. Ärkad üles ja sulle vaatab vastu lause "ma olen kole". Seesuguse asja talumine nõuab teatud määral huumorimeelt. Mul seda veel hoolimata kõigest on.
Tegelikult on nüüd nii, et käes on maikuu. Ja igal aastal olen ma selleks ajaks nii väsinud, et loen ainult kergesti loetavaid raamatuid. Lihtsalt ei suuda millessegi tõsisesse süveneda. Ja nii kuni augustikuuni. Nii et edaspidi on oodata naistekaid, krimkasid ja muud seesugust. Asi seegi.
See raamat räägib naise hingeelust. Autor on sellega ikka kõvasti "üle võlli" visanud. Aga võib-olla nii ongi parem, sest mõningates punktides võib see avada kellegi silmad. Naine - sa oled uppunud suhtesse ja kujutled, et armastad kedagi, aga see keegi lihtsalt kasutab sind ära. Ja sisendab sulle järjekindlalt, et sa oled kole. Ja nii, seda uskuma jäädes, jätad sa enda hooletusse, sööd ennast paksuks, käid ainult dressides ja vingud ning virised. Kuidagi tuttav tuleb ette. Tegelikult on siin äärmiselt humoorikaid vaatenurki. Eriti meeldib mulle meeste klassifikatsioon (naersin seda lugedes kohe kõva häälega. Äärmiselt vabastav, muide), aga eks igaüks otsib selle raamatust ise üles, nii et viitama ma ei hakka.
Kuigi eelnevast võib jääda mulje, et tegemist on mingi haleda vingumisega, on tegelikult ülekaalus positiivne joon. Jah, arvata ju võiks, et saabub õnnelik lõpp, et peategelane leiab oma elu armastuse, kes ei kasuta teda ära etc. Kas on nii või ei? Vot ei ütle.
Huvitav, kes see autor päriselus on? Kas keegi teab?

2 kommentaari: