20 mai 2012

Riikka Pulkkinen. Tõde

Innustatuna eelmise Pukkineni lugemisest võtsin kätte selle raamatu. Hämmastav, kuivõrd erinevalt suudab üks noor inimene kirjutada! Seejuures hästi. Siit võiks nii mõnigi meie noorkirjanik õppust võtta (nimesid ei hakka ma siinkohal nimetama).
Tegemist on äärmiselt tõsise looga. Jällegi - nagu minu puhul kombeks - asun ma juurdlema raamatu pealkirja üle. Mis see tõde siis ikkagi on? Näib, et kõik on suhteline. Ja nii ei olegi esmapilgul raamatu sisul ja pealkirjal mingit seost. Ainult esmapilgul.
See on lugu mitme põlvkonna naiste elust, nende kannatustest, armastusest, andestamisest, suurest hingevalust.
Kirjanik käsitleb äärmiselt raskeid teemasid. Näiteks keelatud armastus, selle purunemine ja sellega kaasnevad hingepiinad. Samuti võtab olulise osa (jälle!) vähihaigus. Midagi oleks justkui lahti, sest viimasel ajal sattuvad mulle näppu just vähiteemalised raamatud. Ju see teema vajab siis ikka veel lahtiharutamist...
Igal juhul ei ole see lõbus lugemine. Ja kurvas, ahastavas, depressiivses meeleolus inimestel oleks parem oodata tuju paranemist ning alles siis see raamat kätte võtta. Muidu võib juhtuda, et teeb veel rohkem katki. Aga lugeda seda tasub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar