30 august 2011

Caroline Bréhat. Ma armastasin manipulaatorit

Intrigeeriv kaanekujundus varjab enda taga sama intrigeerivat sisu. Raamatut kätte võttes näis mulle, et tegemist on järjekordse keskpärase eneseabiraamatuga, mida mulle hetkel küll vaja ei lähe.
Tegelikult jutustab prantsuse juurtega ameeriklanna tõestisündinud loo luhtaläinud suhtest. See on romantilise algusega armastus, mis üsna varsti kujuneb õudusunenäoks. Loomulikult kuulub sedalaadi lugude juurde happy end.
Ometi annab see raamat rohkelt mõtteainet: kas me TEGELIKULT tunneme inimesi, keda arvame tundvat? Kuidas saab olla nii, et inimesed, tülitsedes iseendaga, kannavad kogu oma viha ja meelepaha süütutele inimestele? Kui katki peab olema inimene selleks, et lahendusi otsida?
Võiks ju arvata, et niisugust raamatut lugedes kipume kaasinimestele "diagnoose panema" (arstiraamatuid lugedes on ikka ju haigeks jäädud). Tegelikult kujunes välja teisiti: hakkasin kahtlustama ja jälgima isennast, kas ma äkki hoopis ise manipulaatorina ei käitu. Raamatu edenedes läks see õnneks üle ning asendus äratundmisega, kui õnnelik ja rahul ma ikkagi olen.
Hoiatus: raamat on kirjutatud ja tõlgitud stiilis, mis ei lase seda enne käest panna, kui tagakaas vastu tuleb.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar