29 august 2011

Lars Saabye Christensen. Poolvend

Kohtasin seda raamatut täiesti juhuslikult. Suvel ei viitsinud ma igal nädalal raamatukogusse sõita, seepärast kõndisin ühel juulikuu päeval riiulite vahel ja otsisin Kõige Paksemaid Raamatuid. Ikka selleks, et nad liiga kiiresti otsa ei saaks. Nii ma siis leidsingi selle aukartustäratavalt laia seljaga raamatu.
Lugu jutustab perest läbi mitme põlvkonna. Kesksel kohal on kadumaläinud vaarisa kiri Gröönimaalt, mida peetakse selles peres omamoodi reliikviaks. Samuti kirjeldatakse siin õrnas eas inimeste eneseotsingute teid, mis kohati võtavad õige kummalise pöörde. Minu jaoks on muljetavaldav selle perekonna naiste läbilöögivõime sõjajärgses patriarhaalses ühiskonnas. Ja veel - hulkurlus, hulkurlus, hulkurlus.
Mulle on alati meeldinud raamatud, millel on tõsine sisu ja naljakas vorm. See siin kubiseb veidratest lugudest, mida on edasi antud äärmiselt mahlakas keeles. Praktiliselt igal leheküljel leidub mõni "magus" väljend. See teeb lugemise tõeliseks naudinguks. Küllap on siin oluline osa ka tõlkijal ja toimetajal. Seejuures säilitab kirjanik põhjamaiselt karge alatooni, mis on üldiselt omane Skandinaavia kirjandusele.
Raamatu tagakaanele trükitud tutvustuses on öeldud, et see raamat on väärt Nobeli preemiat. Olen sellega igati nõus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar