30 august 2011

Bernhard Schlink. Ettelugeja

Juulis, just siis, kui ilmad olid kõige kuumemad, juhtus minuga midagi väga paha. Nimelt said kodus raamatud äkitselt otsa ja külaraamatukogu oli puhkuste tõttu kinni. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kodusele raamaturiiulile pilk peale visata ja leida sealt midagi, mida tahaksin teist korda lugeda. Nii see raamat mulle näppu sattuski. Eriti mõnus oli seda lugeda õuediivanil laisalt lamades ja ühe käega kärbseid peletades.
Taas kord on teemaks natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Võiks ju arvata, et sellest on öökimiseni kirjutatud ja temaatika on tervikuna ammendunud. Aga mina nii ei arva: see lugu siin läheneb asjale hoopis omaette vaatenurgast, jätab tagaplaanile massimõrvad ja keskendub üksikule inimesele.
Lugu algab veidi perversse maiguga armastuslooga teismelise poisi ja küpse naise vahel, mis võtab kohati üpris arusaamatuid pöördeid. Hiljem kohtuvad samad inimesed hoopis uues situatsioonis: poisist on saanud õigusteaduste üliõpilane, kelle ülesandeks on jälgida kohtuprotsessi, naine aga istub süüpingis. Siit siis tulenebki küsimuste jada: kuidas mõjutab inimese käitumist tema roll? Kas erinevates rollides jääb kusagile alles inimese enda loomus? Miks kardab pikka aega vanglas olnud inimene ühtäkki vabadust? Kas me jäämegi vastutama selle eest, kelle kord oleme taltsutanud? Kumb on suurem, kas süü või häbi? Kas on võimalik mõista inimest, kes pigem laseb endalt kogu eluks vabaduse võtta, kuid ei ole valmis reetma oma häbi põhjust? Viimast pean raamatu keskseks küsimuseks.
Kriitikud on nimetanud seda raamatut tõeliseks meistriteoseks ja ma olen nende arvamusega täiesti päri. Muide - selle põhjal on 2008. aastal vändatud ka film, mida ma ei ole näinud. Kindlasti vaatan selle ükskord üle - kasvõi uudishimust. Lugu ise on igatahes seda väärt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar