Kui inimene ei loe, siis ei ole vahet, kas ta on kirjaoskamatu või mitte.
Peeter Oja. 17x4
Lingi hankimine
Facebook
X
Pinterest
E-post
Muud rakendused
Üllatus, üllatus! Paras lugemisvara kiireks jõuluajaks. Ja piisavalt mõtteainet piparkookide küpsetamise kõrvale. Rohkem ei ütle! Kes tahab, loeb ise. :D
See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa. Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll. Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt. - ... paksud ...
Nagu pealkirjast aimata võib, räägib raamat uimastitest. Võiks ju arvata, et see on viimastel aegadel rohkelt käsitletud teema, ometi on autor leidnud ainesele oma vaatenurga. Oleme harjunud, et uimastitest räägitakse tavaliselt vormis „oi kui paha, ei tohi“. Samuti on liikvel puhtalt spetsialistidele suunatud erialakirjandust, millega lihtsurelikul pole suurt peale hakata, sest need kubisevad terminitest, millest ilma eelneva koolituseta aru ei saa. Siin aga on tegemist tavainimesele suunatud raamatuga, mis lähtub teaduslikust vaatenurgast. Raamatu ülesehitus on mõneti ootamatu. Võiks ju arvata, et autor hakkab rühmiti süstemaatiliselt läbi võtma erinevaid uimasteid. Osaliselt see nii ka on, ometi ei järgi ta siin ette võetud mustrit, vaid toob raamatu keskel sisse toredaid inimlikult ja ühiskondlikult tasandilt lähtuvaid vahelugemisi. Juba lähenemine põhimõistetele on veidi tavatu. Mina lugejana pole varem kohanud nii selgelt välja öeldud mõtet, et uimasti on ravim. Samuti on võ...
Kommentaarid
Postita kommentaar