Mareike Krügel. Minu isa tütar

Võtsin täna korraks aja maha ja kirjutan kohe kaks korraga. Niisiis - isegi kui ma ei viitsi siia kohe kirjutada, ei tähenda see, et ma ei loeks. Lugemine on mulle nagu toit. Viimasel ajal on mõni päev vahele jäänud ja nendel päevadel tunnen ma ennast kehvasti. Umbes nagu oleks kõht tühi. Ja vähemalt kümme minutit enne magamajäämist lugemisele näpistada ei ole ju mingi patt.
Esimene mulje seda romaani lõpetades on järgmine: see on lihtsalt nii hea. Uskumatu, et üks noor naine midagi sellist on kokku kirjutanud. Paar päeva pärast lugemise lõppu ei ole see tunne kusagile kadunud. Järelikult ongi hea.
Uue aasta võtsin vastu Kielis ühe maja katuseterrassil. Selle romaani tegevus toimub ka suures osas Kielis. See on puhas juhus, aga mingi väike äratundmine on ikka.
Igal keelel on oma omapära. Me ju tõlgime küll, aga mulle näib, et tõlkes läheb midagi kaduma. Mingi väga peen nüanss. Sõnad justkui muudaksid oma tähendust. Saksa keel on minu meelest konkreetne, aga samas ka õhuline. Hispaania keeles seevastu on omapärast huumorit ja sügavat irooniat. Võib-olla on see lihtsalt mingi kujutelm, aga asi seegi. Heas tõlkes jääb mingi jälg algkeele nüanssidest alles. Nii ka siin. Ja see on nauding. Nõnda siis - tegemist on meisterliku tõlkijaga.
Lugu ise  kulgeb paralleelselt lapsepõlves ja täiskasvanueas. Umbes nii, nagu paika oleks pandud loo algus- ja lõpp-punkt ning lõpus saavad mõlemad keskel kokku. Peategelane on matusebüroo omaniku tütar. See tähendab, et kogu tema maailm on tavapärasest veidike teistsugune. Ei ole ka midagi imestada, küllap see peabki nii olema. Kuidas sa, hing, siis ikka sellesse suhtud, kui iga päev surnute ja leinajatega kokku puutud. 
Ehh... tean päris-elus vähemalt ühte perekonda, kes peaaegu samas seisus on. Ja pigem on nende maailm märgatavalt rikkam kui tavaliste pisikeste inimeste oma. Ma mõtlen nende oma, kelle jaoks surm on midagi erilist ja vapustavat. Tegelikult ju ongi nii, et kaks asja meie elus on täiesti kindlad: surm ja maksuamet. Ja mõlemaid me kardame. Näib, et mõlemal on ka teatav mütoloogiline varjund.
Igatahes on tegemist äärmiselt köitva looga, mis on meisterlikult kirja pandud. Neelasin selle unetundide arvelt enam-vähem korraga alla. Ja ma ei kahetse. Nende raamatutega on mul viimasel ajal ikka väga vedanud.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave