Paulo Coelho. Accra käsikiri

Jõuluvana teab täpselt, mida ma tahan. Isegi siis, kui ma ei oskagi tahta. Kuidagi jäi mul Coelho raamatu eestikeelse versiooni ilmumine kahe silma vahele.  Aga jõuluvana teadis.
Mart Kadastik vihjab oma romaanis "Kevad saabub sügisel" Coelho romaanidele kui noorte naiste öökapiraamatutele. Mul ei ole midagi selle vastu, et vahel ka neid lugeda. Kogu aeg vist ei tahaks, aga aeg-ajalt ikka. Eriti siis, kui elu on pingeline. Praegu ongi ja sellises olukorras mõjub selle raamatu lugemine nagu külaskäik teisele planeedile. 
Ma ei nimeta seda lugu meelega romaaniks, sest minu meelest see seda ei ole. Pigem võiks seda nimetada eneseabi raamatuks. Aga seda juhul, kui on viitsimist teksti sisusse süveneda. Ja lihtne lugemine see ei ole, meenutab pigem Piiblit.
Lugu viib meid tagasi keskaega, aastasse 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma. Selles olukorras kohtub linnarahvaga keegi mees, keda nimetatakse Koptiks. Ta vestleb linnarahvaga. Talle esitatakse küsimusi, mis mõtlevale inimesele ehk väga võõrad ei olegi. Isegi tänapäeval. Oleks väga vale tema teksti sisu siin edasi anda. Aga ta räägib:
 
  • kaotusest ja kaotajatest
  • üksindusest
  • tundest, et oled kasutu
  • hirmust muutuste ees
  • ilust
  • segadusest
  • armastusest
  • saatusest
  • ihulikust armastusest
  • peenusest
  • lihtsast äraelamisest
  • edust
  • imest
  • murest
  • tulevikust
  • truudusest
  • vaenlastest
Mina ei tea ühtegi inimest, keda need teemad ei puudutaks. Nii et tasub lugeda. Vähemalt natukenegi. Selle kõigega sobib väga hästi minu viimaste nädalate õppetund: kui inimene ennast ilmeksimatuks peab, siis kaotab ta inimlikkuse. Sest eksimine on inimlik.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik