Raamatukoi lugemislood

  Daisy sündis raske südamerikkega. Ainus, kes temast näib hoolivat, on tema vanaema. Vanaproua 80. juubelile tuleb kogu pere. See on äärmiselt kirju seltskond, kes omavahel sugugi läbi ei saa. Igaüks on omaette isiksus. Kunagi ammu on vanaemale ennustatud, et ta sureb kaheksakümneselt. Ja siis keskööl ongi vanaema ootamatult surnud. Pidu toimub vanaema kodus Cornwallis, saarel, kust tõusuajal minema ei pääse. Ja nii istubki kogu perekond hommikuni lõksus. Ja telefoniühendust ka ei ole... Aga siis järgneb teine surm, kolmaski veel... Tundub, nagu liiguks keegi majas ringi ja notiks kogu perekonna maha. Ikka üks igal tunnil. Asja teeb dramaatiliseks see, et kogu tegevus toimub haloweeniööl. Kõik õudusjutule omased tavalised elemendid on siin esindatud.  Lugu ise on üsna klassikaline ja lihtsakoeline õudusjutt. Lihtsalt üks lihtne lugemispuhkus. Aga loo lõpp on mõnevõrra ootamatu. Mis siis juhtub, kui elu ja surm lootusetult sassi lähevad?

  Mõnikord ei oskagi selgitada, miks raamat on hea. Lihtsalt on. Ja mingit põhjendust ei olegi. Selle romaani lugemine on puhas nauding. Seda tuleb teha aeglaselt ja mõnuga, sest muidu võib mõni piisk kaduma minna. Ja kogu lugemise ajal on kõrvus prantsuse keele kõla, selline mahe, nagu taustamuusika.  Poeesia ei ole peidus dramaatilistes sündmustes ja erilistes inimestes, vaid lihtsate inimeste lihtsates eludes. Ja ikkagi on igaühe elu eriline, ükskõik kui tasane ja tiksuv ta siis ka ei oleks. Selles loos põimuvad erinevate inimeste elulood, saades kokku üheks suureks Looks.  Violette Toussaint on ühes väikelinnas kalmistuvaht. Iga päev puutub ta kokku surmaga. Päevil, mil pole matust, hooldab ta inimeste haudu. Ta teab iga hauda nimepidi, ta teab paljude seal puhkavate inimeste lugusid.  "Mu naabrirahvas ei lähe verest välja. Neil pole muresid, nad ei armu, ei näri küüsi, ei usu juhustesse, ei anna lubadusi, ei lärma, neil pole sotsiaalkindlustust, nad ei nuta, ei otsi oma võtme