Raamatukoi lugemislood

Coelho on autor, kelle raamatute tõlkeid ma innukalt loen. Paistab, et iga aasta sügisel võib seda sündmust oodata. Vähemalt viimastel aastatel on see nii olnud. Ja jõuluvana on piisavalt tark ja hea, et mulle alati uus Coelho kinkida. See on tõepoolest autor, kelle romaane ma hea meelega oma riiulis hoian, et neid siis aeg-ajalt üle lugeda. Kummaline lugu on nende raamatutega. Kirjanik justkui ei võta endale ainuõigust loomisele, raamat sünnib autori ja lugeja koostöös. Ja kõik sõltub lugeja tujust: mõnikord ergutab tekst lugejat kaasa ja edasi mõtlema, mõnikord aga ei kõneta teda üldse. Ja siis - võttes sama raamatu lahti mingil teisel ajahetkel ning teises meeleolus, leiad sealt jälle midagi uut, mida varem ei märganud. Sellepärast on Coelho üks mu lemmikutest. Mulle lihtsalt meeldivad üllatused. See raamat - nagu ka tutvustus ütleb, on sügavalt autobiograafiline. Lugu räägib (nagu vist kõik tema lood) otsimisest. Peamiselt iseenda otsimisest. Ja - nagu "Alkeemikuski" - k

Selle raamatu kohta on nii palju arvustusi ilmunud, et ei julgegi nagu midagi kirjutada. Tükk aega üritasin seda kätte saada, sest mõni aeg tagasi rääkis meedia sellest palju. Algus on paljutõotav, mulle meeldib see omamoodi huumor, millega autor alustab. Raamatu edenedes on raske aru saada, mis selle kõige mõte on. Õnneks kuulsin kunagi R2 intervjuud autoriga, see oli abiks. Nimelt väitis ta, et tegelikult kasvas see kõik välja blogimisest. Nii koosnebki kogu lugu üksikustest killukestest, mida seob tšuktsi muinasjutt. Igatahes huvitav lähenemine. Autor kirjeldab erinevaid inimesi erinevates situatsioonides, suur osa sellest on edasi antud kahekõne vormis. Nii panebki mõtlema see, et mõnikord veidralt või tüütult käituvad inimesed on tegelikult ülimalt põnevad. Eriti meeldib mulle kahekõne tüdruksõbra vanaemaga. Küllap me kõik ju mõtleme mõnikord, et vanainimesed, kes enam õieti ei näe ega kuule ning selle kõige taustal häirimatult oma joru ajavad, on veidi tüütud. Kuid seesuguse vest